Laevasõit merel võib olla nii meeldiv vaheldus kui ka igapäevane töö. Merel käib sagimine, suured ja väikesed laevad liiguvad seal, kus kulgevad veeteed, ning ka seal, kus parasjagu ruumi. Paljud alused läbivad alasid, kus merelinnud talvitavad, puhkavad, sulgivad või toituvad. Mida aga teeb lind laeva lähenedes, arutleb Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi Eesti ornitoloogiaühingu ajaveebis.

Laevaliiklus ei pruugi linde alati mõjutada, kuid sageli on mõju negatiivne. Kõige lihtsamini märgatav reaktsioon on ilmselt linnu käitumise muutus: lähenev laev muudab valvsaks, sunnib sukelduma või lennates pagema. Halvemal juhul võib lind laevaga kokku põrgata ja hukkuda, kuid mõju võib olla ka kaudne. Näiteks võib laevalt vette lekkida midagi või keegi – reostus või võõrliik –, mis muudab vee ökosüsteemi.

Laevaliikluse mõju lindude käitumisele on üllatavalt vähe tähelepanu saanud ja seetõttu ei teata päris täpselt, kui tundlikud on merelinnud laevaliikluse põhjustatud häiringule rannikulähedastes talvitamispaikades.

Milleks seda teadmist üldse vaja on? Eelkõige looduskaitselistel põhjustel, näiteks laevateede planeerimisel ja meretuuleparkide rajamisel, sest ehitamisel suureneb piirkonnas laevaliiklus. Ühtlasi võib häiringust tingitud tavapärase käitumise muutumine suurendada linnu energiakulu, sest sukeldumine või lendutõus vajab lisajaksu.

Võimalik, et merelindude ja laevade kohtumispaikades on linnud mööduva alusega harjunud ega tee neist välja, kuid kuidas seda kindlaks teha? Lihtne: tuleb laevalt jälgida, kuidas reageerivad linnuparved.

Üks hiljutine uuring tehti Šotimaal Orkney saarestikus, kus praamid igapäevaselt liiklevad ning kus vahemaad on lühikesed, vaid 5–35-minutise praamisõidu pikkused. Sel uuringul istus vaatleja vööris ning pani kirja nähtud merelinnud, nende kauguse laevast ja käitumise.

Kokku 116 reisil märgati 6100 linnuparve 11 liigist, teiste seas ka auli (Clangula hyemalis). Kõige rohkem ujus saarestikus krüüsleid (Cepphus grylle; 1650 parve), kõige vähem tõmmuvaeraid (Melanitta fusca), keda oli vaid üks parv; auliparvi kohati 727.

Lindude reageering mööduvale laevale sõltus möödumiskaugusest, parve suurusest ja talvitamisperioodist. Liikide käitumine ei olnud siiski alati ühesugune: kõige sagedamini reageerisid punakurk- ja järvekaurid (Gavia setellata, G. arctica) ning sarvikpütid (Podiceps auritus).

Punakurk-kaurid ja sarvikpütid pagesid teistest sagedamini lennates, kuid järve- ja jääkaurid (Gavia immer) tõusid lendu harva ning eemaldusid ujudes või sukeldudes. Pagemine sõltus ka ilmast: suurema lainetuse korral pagesid linnud sagedamini lennates ja pagemise tõenäosus vähenes talvitamise edenedes. Viimane võib tuleneda lindude harjumisest laevadega.

Kuidas reageeris aul? Aul hõivas häirimistundlikkuse järjestuses neljanda koha: 35 protsenti neist pages lennates, ligikaudu 10 protsenti eemaldus ujudes ja viis protsenti sukeldus.

Seega reageerisid aulid pooltel juhtudel laeva möödumisele, kuid reageering sõltus ka asukohast – oli piirkondi, kus aulid ja hahad (Somateria mollissima) reageerisid oluliselt sagedamini kui teistes kohtades. Aulide reaktsioon sõltus ka parve suurusest – väiksemad parved reageerisid sagedamini. Uuritud liikide põhjal võib öelda, et aul on keskmise laevatundlikkusega liik.

Siiski tasub Šotimaa andmete üldistamisel olla ettevaatlik, sest mitmel liigil, selahulgas hahal, aulil ja jääkauril, ilmnes asukohast sõltuv reaktsioon. Liigi seisukohalt on oluline teada, kas ja mil määral mõjutab häiring talvitava asurkonna demograafiat ehk kas mõju kandub ka pesitsusperioodi. Nimelt võib pidev häiring tõsta energiakulu, takistab soodsa toitumisala kasutamist ja suurendab stressi.

Uurimus avaldati ajakirjas Bird Study.