Loomad liiguvad olude muutudes paikadesse, kus toitu on rohkem – toidunappust trotsida ei ole mõistlik. Mõnes paigas, näiteks Arktilises tundras, on toidurohke aeg üürike, kuna talvel külmuvad järved sageli põhjani. Elu lööb seal kihama alles pärast jää ja lume sulamist. Linnudki, nende seas Eestis talvitavad aulid, võtavad siis ette rände toidurohkusest osasaamiseks, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi Eesti ornitoloogiaühingu ajaveebis.

Auli liikumisi teatakse seni veel lünklikult. See on takistanud kliimamuutuse mõju hindamist liigile. Teada on, et aul asub pesitsema mai lõpus. Juuni lõpus ja juuli alguses, mil emane on munad munenud, hülgab isane paarilise: ta jätab haudumise ja pesakonna kasvatamise emase hooleks, ning alustab sulgimist. Mõned isased võtavad ette teekonna sulgimisaladele, teised jäävad sulgima pesitsuspaika; emased aga sulgivad pärast pesitsust pesitsusala lähistel.

Saksamaa, Norra, Venemaa ja Leedu teadlaste koostöös said Barentsi meres Kolgujevi saarel pesitsevad 14 auli selga saatja. Kuna emane on pesitsuspaigale truu, on suurem tõenäosus teda kohata samal pesitsussaarel ka juhul, kui saatja aku tühjeneb või lõpetab mõnel muul põhjusel töö. Isane ei ole pesitsuspaigale truu – tema leiab igal kevadel uue kaaslase ja järgneb tollele pesitsuspaika.

Saatjad saanud lindudega ei läinud aga kõik plaanitult. Juba 29. päeval pärast saatja saamist langes üks isane aul jääkajaka (Larus hyperboreus) saagiks. Ülejäänud 13 lindu jõudsid siiski sulgimisalale.

Septembris katkes tehnilise tõrke tõttu side ühe isasega, vahetult pärast sügisrännet tagasi Eesti suunas katkes side veel kolme linnuga: üks emane kadus Laadoga järvel, üks isane ja üks emane Soome lahel. Veel ühe isase signaal katkes veebruaris, kevadel tagasi pesitsusaladele suundudes kadus radarilt üks emane.

Lõpuks jäi järgi seitse saatjaga lindu. Uuringu loo räägivadki need seitse auli, kes elasid aasta üle ja jõudsid tagasi pesitsusaladele koos teel kaduma läinud lindude andmetega.

Isased lahkusid pärast haudumise algust emase juurest ja lendasid ligikaudu 1200 kilomeetri kaugusele itta Jamali ja Gõda poolsaarele sulgima. Sealsete Obi ning Jenissei jõgede suudmes on rohkelt toitu. Emased alustasid pesitsusala läheduses merel sulgimist isastest oluliselt hiljem, sest hoolitsesid poegade eest.

Samas sulgib emane isaslinnust oluliselt kiiremini ning nii alustavad isased ja emased sügisrännet septembri lõpus või oktoobri alguses koos. Siiski – kuna emased sulgivad pesitsusala läheduses, on nende sügisränne oluliselt lühem kui isastel ehk vastavalt 620–1946 kilomeetrit ja 1500–2820 kilomeetrit. Keskmiselt läbib aul rändepäeval 148–649 kilomeetrit. Kõige nobedamad emased jõudsid seejuures talvitamisalale kolme päevaga, rahulikult kulgejad 19 päevaga.

Sügisel Läänemerele naastes tegid aulid esimese peatuse Soome või Liivi lahel, Saaremaa või Hiiumaa rannikul, kus veetsid paar nädalat. Seejärel lendas kaks auli talvitama Saksamaa ja Poola rannikule, üks isane ja üks emane jäid talveks Soome lahele, üks Liivi lahele ja neli auli Gotlandi lähistele.

Mõned aulid peatusid sügisel ka Valgel merel ning jäid sinna talvitama. Valgel merel talvitamine ei ole tavapärane, vaid võib pigem olla kliima soojenemisest tingitud märk sealsete olude aulile sobilikuks muutumisest.

Talvitav aul on üsna paikne: tema liikumispiirkond Valgel merel oli 688 km², Läänemerel 1014–2625 km². Saksamaa ja Poola rannikult asusid aulid kevadrändele 25. märtsist, mille järel lendasid Liivi lahele, kus peatusid veidi üle nädala.

Uuringu autorid arvavad, et kevadrände peatus Liivi lahel võib olla seotud räime kudeajaga, sest räimemari on aulile väärtuslik toit end pesitsemiseks sobivasse vormi nuumata. Siiski on aul suhteliselt väike lind, kes suurt rasvavaru koguda ei suuda.

Liivi lahelt asusid saatjatega aulid kevadrändele mai lõpus. Kõik linnud lahkusid Läänemerelt vahemikus 7.–23. mai. Seega veetsid saatjatega aulid Läänemerel talvitades 4,5–6,8 kuud, kuid arvestades rändepeatusi veetsid aulid Läänemerel 6,8–7,2 kuud.

Telemeetria andmed kinnitasid, et valdav osa Siberi tundras pesitsevatest aulidest talvitab Läänemere rannikumerel. Ühtlasi paljastasid nad isaste ja emaste erineva rändetee. Teadmine, et mõned aulid jäävad talvitama Valgele merele, mis on märksa lähemal pesitsusalale kui Läänemeri, on samuti tähelepanuväärne.

Eesti seisukohast on oluline, et sügisrände olulised peatuskohad on just meie rannikul, kus rändelt naastes sööb aul esimese korraliku kõhutäie. Andmed näitasid ka, et seejärel suundub aul Läänemere lõunaossa, kus on peamised talvitamisalad. Samas Eesti rannikul talvitavate veelindude loendustest teame, et sajad tuhanded aulid veedavad meie madalas rannikumeres ka sügise ja talve.

Uuring ilmus ajakirjas Polar Biology.