Heina sõnul on loodusvaatluste maratoni eesmärk kaardistada Eestis elavaid linde, taimi, seeni, putukaid ja muid liike. "See ei eelda alati eelteadmisi. Pigem on see võimalus minna loodusesse, leida kohad, kus on juhendajad, ja saada loodusega rohkem tuttavaks. Mina usun, et armastus looduse vastu tuleb ikkagi seal viibimisest," märkis ta saates "Terevisioon".

Üks linnulaulu kuulamise koht on näiteks Tallinnas Kadrioru pargis. Heina sõnul kohtab linnaruumis linde küll, kuid inimesel tuleb nende märkamiseks ise hetkeks seisma jääda. "Linnud on sellised, kes vahepeal seisatavad ja siis jälle askeldavad. Selle liikumise leiab üles siis, kui ise jääda ootama," selgitas ta.

Nagu loodusel tervikuna, käib lindude käsi laiemas plaanis Heina sõnul pigem kehvasti. Loodusvaatluste maraton on tema hinnangul aga hea võimalus aastast aastasse olukorra muutustel silm peal hoida.

"Liikide arvukus on kahanemas: mõnel liigil küll vähem ja mitte nii kiiresti. Samas mõnel täiesti tavalisel liigil, näiteks meie kõige levinumal haudelinnul metsvindil, keda leidub miljonites Eestis – on näidatud, et ka temal arvukus väheneb," osutas Hein. Ehkki Eesti rahvuslinnul suitsupääsukesel läheb maailmas hästi, on nendegi arvukus Eestis Heina sõnul natuke vähenenud.

Igal linnul oma laul

Kaarin Hein võttis stuudiosse kaasa mõned linnulaulude helinäited. Iga huviline võib neid ja paljusid teisi linnulaule ise kuulata veebilehelt loodusheli.ee.

Näiteks niisketel heinamaadel, lodudes ja soodes elavat tikutajat kuuleb Heina sõnul laulmas pigem õhtuhämaruses. "[Ta teeb] sellist tikut-tikut häält, mis ongi talle nime andnud. Samas ta suudab heli tekitada ka oma sabasulgedega. Selle järgi on ta oma nime saanud rahvapäraselt: taevasikk," kirjeldas Hein.

Eestis väga sage rasvatihane laulab tema sõnul aga siidi- ja sitsikleitidest. "Sitsikleit ja siidkleit on tuntumad, aga on ka igasugused hüüatused. Erinevaid laulutüüpe on teada kuni 40," lisas ta. Eri paigus elavatel rasvatihastel võib laul pisut erineda. "Lindudel on ka dialektid nagu inimestel. Silpide rõhuasetus on näiteks teine," näitlikustas Hein eesti ja soome keele eeskujul.

Kuigi leevike on Eestis väga levinud, laulab ta Heina sõnul nii vaikselt, et teda peab eraldi oskama loodusest üles leida. "Nad laulavad enamasti puude latvades. See on nagu tuules kiikuv häälitsus: väga omapärane, õrn ja kurblik," kirjeldas ta.

Pasknäär on Heina sõnul seevastu suur tammetõrusõber: "Ta kogub talvevarusid endale ja peidab tammetõrusid, mida ta pärast ise üles ei leia." Pasknääri krääksuvat häält kuuleb inimene eeskätt augustis ja septembris, mil vana- ja noorlinnud koos ringi liiguvad.

Tänavune aasta lind aul on Heina sõnul samuti väga tavaline ja mere ääres võib teda kohata isegi linnas. "Tema puhul on ka häälitsus talle nime andnud: aul justkui kõlab tema lauluski," kirjeldas ta. Üleilmsete murede nagu merereostuse tõttu väheneb ka auli arvukus.

Kuidas siis ikkagi linnas või looduses üht või teist lindu ära tunda? "Ma arvan, et lindude hääle ära tundmine on nagu võõrkeele mõistmine. Kui sa oled mingi võõrkeele ära õppinud ja selles riigis ringi kõnnid, siis sa saad palju paremini aru, mis ümberringi toimub," võrdles Hein.

Eesti ikoonilisemate linnuhäälte meenutamiseks pane oma teadmised proovile Novaatori viktoriinis.