Linnud on üks paremini jälgitav liigirühm, kelle käekäik peegeldab ökosüsteemi toimimist. Aastas talvitab Läänemerel 4,4 miljonit veelindu. Tõmmuvaera (Melanitta fusca) ja auli (Clangula hyemalis) kogu maailma asurkonnast talvitab Läänemerel vastavalt 74 ja 40 protsenti, mistõttu on need liigid siin erilise tähelepanu all, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi Eesti ornitoloogiaühingu ajaveebis.

Liikide ja elupaikade kaitseks loodud kaitsealade seas on näiteks Natura 2000 kaitsealad. Need Euroopa Liidu seadustega kaitstud alad moodustavad suurima kaitsealade võrgustiku. Kogu ökosüsteemi kaitsmiseks mõeldud alasid on nii maal kui ka merel ja need peaksid säilitama või vajadusel taastama üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodsa seisundi.

Kokku on Euroopa Liidu riikide Natura 2000 võrgustikus 26 000 ala, mis hõlmavad 26 protsenti maismaast ja 11 protsenti merest. Viimase kaitses juhindutakse eelkõige lindudest ja elupaikadest.

Läänemere Natura 2000 aladest on 65 protsendil aladel eesmärk kaitsta tõmmuvaerast ja 51 protsendil auli. Samas ei taga looduse kaitset pelgalt Natura ala moodustamine, vaid alale tuleb koostada ka kaitsekorralduskava. Teisisõnu tuleb sõnastada kaitse-eesmärk, kus on kirjas, milliseid loodusväärtusi loodame alal näha nii täna, homme kui ka kaugemas tulevikus.

Läänemere Natura 2000 merealade võrgustik on äärmiselt oluline – siin talvitab suur hulk arktilisi veelinde, mistõttu on siin toimuval suur mõju asurkondadele. Läänemere ranniku toitumisaladele koonduvad sajad tuhanded linnud. Suur osa ehk 67 protsenti neist on veelinnud, välja arvatud kajakad.

Hinnanguliselt on mereparte põhjapoolkeral kokku 17 miljonit, kuid inimese aktiivse tegutsemise tõttu madalas rannikumeres on nemad ka eriliselt ohus: neid ähvardavad laevaliiklus, veesport ja tuulepargid, kuid suurim oht on kalandus, mille tõttu hukkub suur hulk linde.

Nimetatud põhjustel on merepartide arvukus kahanemas ja 46 protsenti neist on ohustatud või lähedal ohustatusele. Eriti teravad konfliktid on Läänemeres lindude talvitamisaladel, kus toimub intensiivne kalapüük nakkevõrkudega. Just sellistes tulipunktides on vaja sobivat kaitsekorraldust, mis leevendaks olukorda.

Riigid võivad alade liigikaitselised väärtused määratleda erinevalt. Poola Teadusteakadeemia ornitoloogid soovitavad kasutada väärtuskordajat (value factor), mis näitab konkreetse ala olulisust liigi ellujäämisele ning arvestab regiooni asurkonna osakaalu ja liigi ohustatuse hinnangut. Väärtuskordaja näitab ala olulisust liigile nii rändeteel kui ka üleilmselt – mida suurem väärtus, seda olulisem ala liigile on.

Poolakate analüüs näitas, et Läänemeri on ellujäämiseks oluline talvitamisala aulile, kelle asurkonnast talvitab siin 60 protsenti. Samuti on see oluline tõmmu- ja mustvaerale, kellest talvitab siin vastavalt 73 ja 46 protsenti.

Tänased Natura 2000 linnualad, kus kaitstakse ka tõmmuvaerast ja auli, asuvad Läänemeres ja neil talvitab 98 protsenti Euroopa Liidu riikide tõmmuvaerastest ja 93 protsenti aulidest. Probleem on aga alade kaitsekavade puudumine: 65 protsendil Natura 2000 linnualadel, mille sihtliik on tõmmuvaras, ja 51 protsendil aladest, mille sihtliik on aul, puudub kava.

Kokku on Natura linnualadest kaitsekavad 76 protsendil ehk 90 alal. Vajakud ei jagune riigiti ka võrdselt: Taanis ja Rootsis ehk vastavalt 29 ja 12 alal on kõigil aladel kavad olemas. Seevastu Soomes on kavad olemas 83, Eestis 78, Saksamaal 75, Lätis 40, Leedus 17 ja Poolas nullil protsendil aladest.

Üks selline tulipunkt ongi Poola rannikuvetes, kus on mõlema liigi olulised talvitamisalad, ja kus on moodustatud ka Natura 2000 alad. Sealne rannikumere majandusvöönd on 30 500 km² ja seal võib sõltuvalt aastast talvitada kuni 1,2 miljonit veelindu.

Parimal aastal võib Poola vetes talvitada 54 protsenti maailma tõmmuvaera, 41 protsenti mustvaera ja 17 protsenti maailma aulidest, mis teeb ala eriti oluliseks talvitamispiirkonnaks. Poola olukord väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et sealse majandusvööndi viis linnuala on mõeldud just auli ja tõmmuvaera kaitseks.

Paraku ei ole tänaseni suudetud Poola rannikul mitte ühelgi linnualal kehtestada kaitsekorralduskava, kuigi tõendid ala olulisusest merelindudele ja neid ähvardavatest ohtudest on veenvad. Kaardile on küll märgitud kaitsealade piirid, kuid sisulist liikide kaitsmist aladel ei toimu. On irooniline, et kirjeldatud olukord ei takista Poolal riiklikus statistikas ja ametlikes aruannetes kajatamast neid alasid looduskaitsealadena.

Poola looduskaitsjad on põhjusega tusased, sest aastatel 2011–2013 kulutati üheteistkümne Natura 2000 ala kaitsekava koostamiseks 1,1 miljonit eurot, hiljem veel ühe ala jaoks 0,9 miljonit, kuid ükski neist kavadest ei ole tänaseks valminud vaatamata tõigale, et kava peab olemas olema kuue aasta jooksul pärast ala loomist.

Poola, kes ei ole suutnud 17 aasta jooksul koostada ainsatki Natura 2000 linnuala kaitsekava, on nõrgim lüli Euroopa Liidu Läänemere veelindude kaitses. Sellises olukorras võib aga näiline kaitseala kujuneda lindude ökolõksuks. Siiski on teada, et Poolal peaksid Natura 2000 linnualade kaitsekavad peagi valmivad.

Uurimus avaldati ajakirjas Diversity.