"Ma olen küll teadlaste poolt valitud esindaja ja nagu esindaks teadust, aga riigikogu liikmena mul on de facto ka riigiesindamise roll. Nad hetkel uurivad, kas see on koššer või ei ole koššer," kirjeldab Kadastik ametkondlikku kimbatust, mis poliitikasse sisenemisega kaasnes.

Kui kandideerisid, kas siis juba arvestasid selle võimalusega, et saad riigikokku sisse ja pead oma teadlaseelu mõneti pausile panema? See pandi ilmselt juba Reformierakonna nimekirjaga paika?

Nimekirja mõttes ma olin seal ikkagi niimoodi, et oli vaja tööd teha.

Aga sissesaamine oli siiski realistlik...

Ja-jah. Mul on traditsioon, et kui ma midagi otsustan, siis ma tahan selle ka ära teha. Kui ma otsustasin, et ma tahan minna riigikokku, siis...

Kas pisut jäi ka juba eos kripeldama, et mingid olulised erialased asjad tuleb jätta kellelegi teisele?

Ma olen push'inud tagant seda Eesti liitumist CERN-iga ja eks ta natuke kriitilises faasis on: Eesti on just täisliikmeks astumas ja mais tuleb delegatsioon meid auditeerima. Selles asjas tahan endiselt sees olla jälgimaks, et me sellega ikka lõpuni jõuame. Tore on aga, et kui lõpuks tuleb täisleppe ratifitseerimine, siis ma saan olla ka üks nendest, kes "jah" vajutab. See on positiivne: alustada taotlejana ja lõpetada kinnitajana.

Kuidas on läinud nii, et sulle on sattunud nii palju rolle kanda?

Ma ei suuda töötada, kui mul on ainult üks müts. Mul peab olema mitu asja, millega paralleelselt töötada. Vahepeal läks veidike lappesse, sest neid mütse oli juba liiga palju. Pidin kogu aeg deklareerima, mis mütsiga ma parajasti räägin ja sellepärast vähendasin teadlikult oma rolle. Näiteks pole ma enam Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) president, sest vahepeal olin ministri (Liina Kersna) nõunik. Seal oli väga selge huvide konflikt. ENTA tegeles teaduse ja kõrghariduse lobitööga ja oleks tekkinud olukord, kus ma oleksin pidanud olema ühel ajal laua taga kahes eri rollis.

... ja vaidlema iseendaga? 

Enam-vähem. Mõned kuud oli overlap'pi, kus olin mõlemas, aga taandasin end siis teatud teemadest.

Mida ENTA kogemus andis?

Teaduspoliitika ja poliitmaastikule sisenemise kogemuse. See oli juba päris pikka aega tagasi, kui sai tehtud esimesed ühe protsendi teadusrahastuse sooviavaldused ja teadusmatus. See kõik andis poliittunnetust selle kohta, kuidas asjad üldse käivad, kuidas mingid tegevused mõjuvad, kellega suhelda. CERN-i orgunn on samuti olnud väga poliitiline.

Millisena ENTA seestpoolt paistab?

See on sada protsenti vabatahtlik organisatsioon. Kellelegi palka praktiliselt ei maksta. Nüüd sai ta haridus- ja teadusministeeriumi strateegiliseks partneriks ja mingit rahastust tuli, aga see on rohkem teatud tegevuste peale.

Vabatahtlikes organisatsioonides on harilikult kõige tihedam sisemine heitlus...

Sõltub hästi palju sellest, kuidas parasjagu mingi temaatikaga haakutakse. Mingid teemad võivad vabalt olla sellised, mis jäävad tühja ruumi rippuma. Mingid teemad on aga sellised, kus läheb ilgeks koordineerimiseks-andmiseks ja siis on ka foon taga. Kuna mingil põhjusel on kõik need inimesed sisemiselt motiveeritud, siis nad on motiveeritud lõpuni.

Kas pärast rahastuse tilkuma hakkamist on ENTA justkui malbemaks tõmbunud?

Ministeeriumi strateegiliseks partneriks saades ongi ENTA missioon suuresti täidetud.

Lausa täidetud juba? Ma mõtlesin, et see on algus.

Selles mõttes on missioon täidetud, et ENTA on pildil. See ei tähenda, et missioon on lõppenud. Esimene missioon oli see, et üldse saada organisatsiooniks, keda kutsutakse aruteludele ja see õnnestus päris hästi.

Kunagi tahtsime ENTA-ga organiseerida igale riigikogulasele oma taskuteadlase. Selles mõttes, et igal riigikogulasel oleks üks kontaktisik, kellele saab helistada ja kes saab siis mingit teemat edasi uurida või kontakte vahendada. Nüüd ma lähen ise teaduslikku mõtteviisi esindama sinna. Just mõtlesingi, et äkki peaks uuesti arutama taskuteadlase teemat. Igale riigikogulasele oma!

Mida sa veel oma riigikogulase agendasse oled võtnud?

Loodusteaduste õpetajate temaatika. Eestil mingeid maavarasid ega muid imeressursse pole. Kui tahame SKP-d kasvatada, siis võtmesõna on teadmised. Nüüd tuleb see nn deep tech ehk süvatehnoloogiate buum. Selle ree peale saamise eeldus on korralik probleemide lahendamise oskus, mida kultiveeritakse just loodusteaduste tundides.

Erasektoris on selle valdkonna inimeste realistlik palk 3000–5000 eurot. Õpetaja palk on aga mitu korda väiksem. Tahaks anda koolijuhtidele võimalust palku diferentseerida. See on sektor, kuhu on vaja häid õpetajaid tuua ja selleks on vaja maksta neile rohkem palka.

Ma tahaks kindlasti, et näiteks meisterõpetajaga tehtaks korralikud videotunnid, mida puudujad saaksid järele vaadata korralikus kvaliteetses võtmes. Kui tõesti on kusagil kool, kus on katastroof ja pole õpetajat, siis kasvõi hädaabi pärast saaks panna selle videotunni peale.

Kas sa ei karda, et kui nii head videotunnid on olemas ja raha kogu aeg puudu, siis minnaksegi seda teed, et oi, me jälle ei leidnud füüsikaõpetajat, aga pole hullu, las vaatavad videoid?

Eks see oht on, aga tegelikult õpetajat mingi videotunniga ei asenda. Olen ise käinud hästi palju asendusõpetajana õpetamas ja alati üllatanud õpilasi jutuga sellest, miks koduülesanded olemas on. Tuleb välja, et keegi pole neile seda rääkinud.

Üks on see assisteeritud õppimine, mida seal klassiruumis tehakse, kus õpetaja seletab asjad ära. See loob esimesed rajad. Kui sellega asi piirdub, siis info kustub mälust. Kinnistamiseks on vaja individuaalset lähendamist, mida pakuvad kodused tööd, kus õpilane saab omas tempos probleemile läheneda ja sundida oma aju mingit keerulist mõttekäiku sooritama. Seetõttu ei saa me mitte kunagi koduülesannetest loobuda.

Kuidas saad motiveerida lapsi tegema koduülesandeid, kui nad isegi ei tea, miks nad seda teevad? See on minu meelest esimene küsimus, millega tegeleda, et lastel huvi ei kaoks.

Kuidas ise lapsena oma huvi üleval hoidsid?

Minu motivatsioon oli saada maakohast minema. Elasin Pärnu maakonnas Lavassaares ja käisin väikeses Jõõpre koolis. Nelja-viit ainet õpetas üks ja sama õpetaja.

Ma kuidagi hammustasin lahti selle, et kui ma jätkan siin lõpuni ja kuskile kohalikku kooli lähen, siis ma elus kaugele ei jõua. Mul on siis uksi palju rohkem kinni, kui neid on lahti. Nii veensingi ise oma vanemaid ja vanavanemaid, et tahan minna mujale, heasse kooli. Mul oli see teema ka veel, et mul oli korralik koolikius. See motiveeris samuti sealt ära saama.

Kui oled hall mass, siis ei pruugi midagi juhtuda. Ma kaldusin aga selgelt teatud suundades sellest keskmisest kõrvale. See põhjustas hõõrumist ja norimist ja peksu. Ei olnud väga meeldiv keskkond.

Kaheksandas klassis leidsin, et nii, nüüd on vaja midagi ära teha. Valisin uue kooli selle alusel, et seal oleks arvuteid. Mu vanaisa hankis juba 1989. aastal KBFI tagaukse kaudu kuidagiviisi esimese arvuti mulle. Ja nüüd olen ise KBFI asedirektor! Vanaisa oli kullassepp, aga lihtsalt jagas ära, et IT on oluline teema.

Nojah, kullassepp saab aru, et jumal on detailides.

Jah. Väga tark valik tema poolt. See kindlasti mõjutas mu kogu elukaart palju. Läksin kaheksanda klassi lõpetajana 1996. aasta juunikuus valges ülikonnas reaalkooli sekretäri juurde ja ütlesin, et tahan direktoriga rääkida. Ta ütles, et palun istu siin, direktor varsti tuleb.

Üks teine poiss istus veel seal dressides ja lösutas tooli peal. Direktor Kuurme tuli ja vaatas lösutavale poisile otsa: "Mis sa tahad?". "Tahan siia kooli tulla.". "Meil pole kohti!" Poiss läks lonta-lonta minema. Mulle ütles: "Palun tule sisse." Tund-kaks rääkisime, mis ja miks ja kuidas ja lõpuks ta näitas mulle koolimaja ja ütles, et palun, see saab olema sinu klass.

Ehk väga suur vahe on selles, kuidas sa millelegi lähened. Võiks öelda, et see oli mu esimene kogemus poliitikast, et kuidas tegelikult oma tahtmist saada ja mida selleks vaja teha on.

Sõna otseses mõttes lobitöö.

Suur tänu vanaisale, et ta selle ära jagas, kuidas impressida, et üldse tekiks olukord, kus saad jala ukse vahele. Seda lugu olen korduvalt õpilastele rääkinud, et näidata, kuidas elus loeb hästi palju see, mismoodi probleemile läheneda.

Täitsa inseneriprobleem tõesti. Kuidas saada punktist A punkti B. Milline see ihaldatud reaalkooli maailm siis oli?

Oi, see oli korralik kultuurišokk! Esimese füüsika kontrolltöö sain kohe kahe! Siiamaani mäletan, et "õõnes vaskkera ujub vees, arvuta ruumala". See ongi see maakooli ja eliitkooli taseme vahe. Aga noh, kõik on sisemise motivatsiooni ja enesejuhtimise küsimus. Mina võtsin ennast kokku, tegin asja selgeks ja olin talvevaheajaks täisviieline ning sain hinnete pealt kümnendasse klassi ilma katseteta sisse.

 Aga sotsiaalsed suhted?

Sain uude keskkonda ja tegin täieliku restardi ning muutsin oma suhtlemist totaalselt. Toetas ka see, et reaalkoolis olin oma õpihimulisusega täitsa hallis massis sees, ei olnud enam niivõrd erinev: taustsüsteem oli teine. Mingit teemat oli endiselt, aga oluliselt vähem. Kümnendas klassis olin juba klassivanem.

Mario 2.0?

Just! Võtsin seda maalt linna kolimist täieliku enesemuudatusena. Elasin vanaema-vanaisa juures ja sain korraliku hariduse ning suht ruttu IT-alaselt ka tööle. Juba kooliajal haldasin näiteks reaalkooli IT-võrku. Raha selle eest ei saanud, küll aga muid privileege. Kooli server asus direktori kabinetis ja see tähendas, et võisin suvalisel hetkel sisse-välja jalutada ja sain administratsiooniga hästi läbi. Lisaks muud väiksemad programmeerimise tööotsad või serverite ehitused siin ja seal juba raha eest.

Nii et ikkagi juba toona mitu mütsi peas?

Kogu aeg. See on olnud alati mul mantra. Mu aju töötab niimoodi paremini. Kui mul on ainult üks asi, siis by default tekib midagi veel kõrvale. Seetõttu nüüd juba teadlikult hoian kaht või kolme asja paralleelselt käimas ja läbi kogemuste olen õppinud neid paremini balansseerima. Kui ikka läheb kärssama, siis ei tööta! Olen proovinud ka igasuguseid ajaplaneerimise asju kasutada, aga lõpuks on ikkagi kõik asjad pähe talletatud.

Kas see pole koormav? Kas Sa ei karda, et unustad midagi olulist ära?

Unustan muidugi! Võid pärast mu naise käest küsida, kui palju ma asju ära unustan! Kuskilt lugesin, et väga hea meetod on mingi aja tagant teha täielik reset. Kustutad kõik tegevused ära, kustutad kõik e-mailid ära ja mis on oluline, see tuleb ise tagasi!

Nagu sõstrapõõsas.

Töötab! See on muidugi julm, seda ei saa igal hetkel teha.

 Näiteks keset valimisi...

Jah, aga praegu ma olen natukene parema töö-kodu ja erinevate projektide tasakaalu leidnud. See on ka põhjus, miks ma nii väga ei nuta taga mingite tegevuste ärajäämist nüüd riigikokku minnes.

Riigikogu pole ju sulle ilmselt lõppeesmärk, vaid lihtsalt järjekordne aste?

Jah, see on ÜKT.  Osad võibolla võtavad riigikokku saamist sihtmärgina, et nüüd on neli aastat hea kindel palk, istun ja teen, mis tahan. Mina nii ei mõtle. Esiteks, ma ei suuda istuda rahulikult ühe koha peal paigal! Ma ei suuda hoida suud kinni! Kui  mul on mingi asja kohta arvamus, siis seda ma ka avaldan.

Õnneks Kaja (Kallas) teab seda, sest juba Liina (Kersna) nõunikuna aeg-ajalt valitsuse istungitel kaasas käies ei suutnud ma suud kinni hoida ka teistel teemadel. Kajat see ei häirinud. Väga tihti andiski ta mulle ise sõna.

Kas oled mõelnud selle peale, et parlamendis olek paneb su sarnasesse olukorda nagu kunagi noorena Pärnumaal ja kindlasti hakkad vaimses mõttes peksa saama, kui seal oma suud pruugid?

Naine kinkis mulle selleks puhuks raamatu "Kuidas mölakatega toime tulla". Mul on tegelikult üksjagu praktikat juba ka. Näiteks Facebookis suudan üsna agressiivsete trollidega rahulikult ja argumenteeritult edasi rääkida. Umbes 80–90 kommentaariga olen jõudnud olukorrani, kus räägin trollijaga juba sõbralikult ja mul on isegi kehtiv kihlvedu inimesega, kes alguses hästi palju räuskas.

Mis teemal?

Vedasin kasti õlle peale kihla, et ma ei kao pärast riigikokku saamist rahva jaoks ära, vaid suhtlen edaspidigi oma valijatega. Selle kihlveo ma kindlasti võidan. Jagasin valijatele oma isiklikke kontakte ja minuga saab alati ühendust võtta. Assistendi filtrit ei ole ega tule, kuna mulle meeldib olla kättpidi masinas.

Kust saad energia, et trollidega niimoodi jännata? Kas see su ööund ei pärsi?

Ei, trollide pärast ma pole kunagi und kaotanud.

Aga muude poliitiliste pingete pärast, näiteks koroonatestide hankega seoses?

Testide osas magasin ka rahulikult, sest teadsin, et tegime kõik õigesti. Meie motivatsioon, miks me seda tegime, oli puhas.

See sisemine veendumus on üks pool mündist. Teine pool on ikkagi see, et mingi maja põleb kuskil, mingi jama või skandaal on õhus.

Selles osas on mul kujunenud suhteliselt paks nahk. Pigem ma ei ole tundnud suurt draamat ega unetust ega muud sellist. See on ka üks põhjustest, miks ma arvasin, et mul on okei minna poliitikasse. Ma ei ole kunagi lasknud inimeste arvamusel mõjutada seda, mida ma teha tahan.

Siis läksid vist õigel ajal Pärnumaalt minema – nad ei jõudnud sind murda.

Jah, pigem see karastas. Ehkki selle kiusamisega seoses on olnud ka hiljem flashback'e ja see on tegelikult eluks ajaks jälje jätnud. Koolikius on kindlasti ka asi, millega on oluline riigi tasandil tegeleda.

Riigikogus käib ka sageli üks paras kiusamine.

Jah, ausalt öeldes ühe esimese küsimusena fraktsiooni kokkusaamisel uurisin, kas päriselt ei saa selle jaburusega midagi ette võtta ja tuli välja, et saab küll. See eeldab seda, et riigikogu esimees teeb korralikult tööd. Sellest võib siis järeldada, et riigikogu esimees ei teinud korralikku tööd. Jüril (Ratasel) oli olemas nupp mikrofoni sulgemiseks. Kui ta seda ei kasutanud, siis see, ma leian, ei ole õige. Kampaania ajal nii paljud inimesed tänavalt konkreetselt ütlesid, et palun tehke midagi selle koha pealt, sest see ei ole OK.

Kõrvalseisjana tekib tõesti sageli poliitladviku konflikte kuulates küsimus, et kõik peaksite ju targad inimesed olema, miks te ei käitu adekvaatselt.

See on üks põhjus, miks ma üldse Liinale nõunikuks läksin. Mulle jäi Liina alati silma sellega, et ta oli üks väheseid, kes selle niinimetatud sitaloopimisega kunagi kaasa ei läinud. Ta tegeles sisuliste teemadega viisakalt ja konkreetselt ega läinud isiklike rünnakute peale. Ja see on see, mis mulle tema juures hästi-hästi meeldis. Sellepärast ma pakkusin ennast talle kohe nõunikuks, kui ta ministriks sai.

Millal sina ministriks saad?

Tulevikus. Hea lihtne vastus! Ma isegi ei tea, kas kohe olekski mõistlik, võibolla oleks hea kõigepealt riigikogus tööd teha. Ma pole selgelt otsustanud. Pakkumist pole ka tehtud, aga ma tean, et koalitsiooniläbirääkimistel on see kõige viimane teema.

Rahvas arvab, et see on esimene teema.

Tegelikult on see kõige lõpus. Sa ei saa panna ju ministrit paika, kui Sa ei tea, mis on tema haldusalas põhiline probleem, millega tegelema hakatakse.

Eestis justkui saab kah. Nii nagu sinu vanas koolis andis üks õpetaja nelja-viit ainet on Eestis ministritega nii, et täna olen kaitseminister, homme välisminister.

Jah. Kindlasti on võimekaid inimesi, kes võtavad juhtrolli ja suudavad panna maja efektiivselt tööle. Ja siis on olemas süvasisu inimesed. Liina oli sisuinimene. Väga kiiresti õppisin ära, et kõik materjalid tuleb läbi töötada, sest kui hommikul on koosolek, siis Liinal on kõik need läbi töötatud.

Üks olulisemaid teadlase omadusi on võime muuta oma arvamust, kui ilmnevad uued faktid. See on miski, mida vähesed päriselt suudavad. Tahan seda edaspidigi teha.

Poliitikud saavad selliste asja eest pigem sakutada: et just rääkisite ju vastupidist, te vist ei tea ise ka, mida te mõtlete.

Loomulikult ma saan aru, et tahes-tahtmata varem või hiljem tuleb poliitikas ette ka vorstikauplemist, kus on vaja midagi ära teha, mis ei ole enda tõekspidamistega kooskõlas, aga see on vajalik, et saaks juhtuda midagi muud, mis on hästi oluline. Minu suur lootus on see, et praegu kokkupandavas koalitsioonis on need vorstid sarnasemad, mitte nagu kunagi varem, kus pandi ühte patta õpetajate palk ja Haapsalu raudtee.

Tuleb meelde vana termin "peenhäälestamine."

See pole selline peenhäälestamine, kus ütled, et masin ongi nüüd valmis ja timmime vaid üksikuid kohti. Minu meelest peaks pidevalt vaatama ka suurele pildile otsa, et kas see on päriselt kõige optimaalsem. Äkki peaks suure tüki välja võtma ja uuesti ehitama ja tuleks palju parem?

Kas seda suhtumist saad rakendada ka Reformierakonna suhtes?

No vähemalt siiani on kõik olnud konstruktiivne. Ma pole tunnetanud, et meil oleks mingi tagatuba. Pigem on konstruktiivseid ettepanekud arvesse  võetud. Ka programmi sain panustada. Kui ei olnud selget vastuolu, siis mõtlevate inimeste arvamust kuulati ja ma loodan, et see jätkub samamoodi.

Kunagi ajalooliselt olen valinud ka rohelisi ja Res Publicat, sest nad lubasid midagi uut, aga eks me kõik ole vigu teinud. Kui ma lähen riigikokku, siis mitte lihtsalt selleks, et tahan olla ideoloogiline, vaid selleks, et midagi päriselt ära teha. Selleks, et midagi ära teha, pead olema koalitsioonis. On vähe kasu, kui oled ideoloogiliselt väga puhas, aga riigikokku ei saa.

Ehk see on põhjus, miks sa rohelisi ei kaalunud?

Minu jaoks on nad liiga mürkrohelised. Nad ei ole ratsionaalsed rohelised. Ratsionaalselt roheline olemisega on võimalik väga palju ära teha. Sa ei saa eeldada, et maailm parandatakse sellega ära, et kõik hakkavad kohe homsest veganiteks. See ei tööta. Sa pead arvestama ka turumehhanismidega ja tekitama olukorra, kus asi liigub õiges suunas. Kui ma polnud isegi kaalunud poliitikasse minekut, siis ütlesin Zuzule, et kuule, miks te olete ühes erakonnas ja kunagi sisse ei saa? Imbuge teistesse erakondadesse ja tehke sinna roherakukesed!

Zuzu imbuski.

Ma pole kindel, kas ta minu soovituse peale seda tegi. Aga päriselt: minge ja tehke erakondade platvormid rohelisemaks ja saate midagi päriselt ära teha. Ausalt öeldes, kui vaadata seekordseid erakondade valmisplatvorme, siis tegelikult need olidki üsna rohelised.

Kas Reformierakonnas oled juba klaaslage näinud?

Ei. Oled Sa kindel, et see seal on?

Igal pool on.

Ma olen päris kõva peaga ka. Ma ei ole tagasihoidlik hiireke. Ma ei tea, kuidas protokoll otseselt on, aga kõige esimesel valimistejärgsel juhatuse koosolekul istusin ka laua taga ja avaldasin arvamust. Ma istusin laua taga, mitte seina ääres.

Ma tahan korralikult asju teha. Ma kindlasti pole kohatäide ega poliitbroiler ja kindlasti kavatsen mingeid teemasid riigikogus käima tõmmata, push'ida, veenda nii ennast kui koalitsioonipartnereid kui opositsiooni. Ma siiamaani leian, et pole probleemi võtta laiapõhjalisemate temaatikate puhul ka opositsioon kampa ja teha nii, et asi läheb kõigi häältega läbi. Nagu näiteks tuumajaama küsimus, mis puudutab meid kõiki.

See on väga suur vaidlusteema.

See vaidlus ei tohiks käia emotsioonide, vaid faktide pealt. On vaja teha palju informeerimistööd, nagu on teada mujalt maailmast. Mida lähemal tuumajaamale inimesed on, seda rohkem nad seda pooldavad. Nad pooldavad, kuna on teadlikumad. Nii naljakas kui see ka pole, mida kaugemale tuumajaamast lähed, seda väiksem on selle toetus. Need asjad ei tohiks käia emotsiooni pealt.

Sama ütleb RMK metsa kohta.

Metsanduses on tegelikult minu meelest kõige primaarsem asi viia läbi korralik kaardistus. Meil on vaja teaduspõhist lähenemist, et selgitada välja, mida meil üldse on ja kui palju.

Olen rääkinud bioloogide ja ökoloogidega ja tean, et metsa saab majandada oluliselt väiksemate raiemahtude juures niimoodi, et me ei kaota üheski aspektis. Samuti tuleks ümber teha oma väärtusahelad ja kogu kupatus. Ärme võta lihtsalt palke maha ja müü neid Rootsi!

Ehk siis Tartu tselluloositehasele "jah"?

Kas see just Tartus peab olema. Asukohavalik on veel omaette küsimus alati. On oluline teada, mis motiveerib inimesi ja mis demotiveerib inimesi. Kui tahad midagi päriselt suurt ära teha, siis pead inimesed pardale saama.

Näiteks kui inimestel on probleem nende lähedusse tuleva tuumajaamaga, aga järsku avastavad, et nad saaksid näiteks eluks ajaks tasuta elektri või oma kinnisvara eest kahekordse või kolmekordse või neljakordse või viiekordse hinna, siis äkki neil poleks enam selle jaamaga probleemi.

Paljud arvavad, et tuumakütust kulub tohutult palju, sest räägitakse tonnidest ja tonnidest. Tegelikult on see lihtsalt väga raske, aga mahult sugugi mitte nii suur. Näiteks viiekümne aasta peale kuluks seda 50 kuupmeetrit. See on nagu üks basseinirada.

Seesama mahuküsimus, aga teises võtmes ongi vast see, mis inimesi kohutab. Eesti on väike, tuumahirm suur. Kõigile kangastub silme ees kohe Tšornobõl.

Neis vanades reaktorites oli elektri tootmine sekundaarne eesmärk. Peamine eesmärk oli ikkagi plutooniumi ja muu vajaliku tootmine pommide jaoks. Teiseks oli toonane haldusprotsess pehmelt öeldes puudulik. Neljanda ja viienda generatsiooni jaamades polegi võimalik enam midagi väga kriitiliseks ajada.

Sinu tuleviku-Eestis on tuumajaamad?

Ma tahaks, et Eesti saaks stabiilseks tuumariigiks selles mõttes, et esimesena võiks tulla kolmanda generatsiooni jaamad. Neid võiks alguses olla kaks tükki. Minul poleks mingit probleemi tuumajaama kõrvale kolida. Ainuke, mis mind häiriks, oleks potentsiaalne valgusreostus, sest territoorium peab olema hästi valgustatud.

Pluss see kõik hõõgub pimedas.

(Naerab) Igal juhul, kui teeme rohepööret, siis fossiilsetest kütustest loobutakse ja minnakse üle elektri peale. Tegelikult, mis toimub, ongi elektrifitseerimine. Üldine energiatarbimine võib väheneda ja CO₂ jalajälg samuti, aga elektri tarbimine kasvab. Ma ei näe probleemi selles, et meil oleks baasvõimsus, mida tagaks tuuma. See on asi, mis on Rootsi ja Soome energiamiksis ja see tagab stabiilsema ja odavama elektrihinna ning on varustuskindluse mõttes oluline.

Neljanda ja viienda generatsiooni jaamad hakkavad suutma eelmiste jaamade kütusejääke oma kütusena kasutada. Tehnoloogia on tegelikult juba täna olemas, aga neid jaamu pole olemas, sest hinna poolest nad pole hetkel rentaablid. Ühel hetkel see aga muutub. Ma arvan, et kui inimkond ei suuda 200 aasta jooksul ära lahendada tuumakütuse probleemi, siis kas meil üldse peaks selline inimkond edasi eksisteerima?

Ehk siis sinu Eestis on tuumajaamad ja kõrgepalgalised loodusteaduste õpetajad. Mis veel?

Tahaks oluliselt vähem lõhestunud ühiskonda. Miks meil on tekkinud lõhe hakkamasaamise osas? Üks osa on maaelu ja linnaelu vahe. Urbaniseerumine on kestnud juba väga pikk aega ja seda tagasi keerata pole lihtne. Sa ei saa kinni maksta neid inimesi: tõstame miinimumpalka ja maksame subsiidiume lihtsalt selleks, et te seal edasi eksisteeriks. Ei saa tuimalt inimestele maksta, et olge. Siis tekib juba küsimus kodanikupalgast.

Mille suhtes sa...

Olen nii ja naa. Alati meenutab üks case study, kus õppejõud üritas näidata, kuidas sotsialism või kõigi võrdsustamine ei tööta. Ütles, et kontrolltöö hinne tuleb kõigile klassi keskmine. Võid aimata, mis juhtus. Esimesel korral oli kõik traditsiooniliselt. Mõned tegid ühevääriliselt, mõned viievääriliselt. Keskmine hinne tuli kolm. Mis sai?

Need, kes tegid ühele leidsid, et mis ma üldse midagi tegema pean, saan niikuinii kõrgema hinde. Need, kes tegid viiele ütlesid, aga miks ma peaks pingutama. Ükskõik, kui palju ma pingutan, ma saan ikka halva hinde. Järgmises kontrolltöös tuli keskmine hinne juba kaks, sellest järgmises juba üks, nii et kõik kukkusid läbi. 

Tegelikult peab olema mingisugune asi, mis motiveerib inimesi olema edukas. Mina olen ka pärit pisikesest maakohast mitte mingi meetodiga rikkast perest ja olen lapsepõlves söönud palju makarone, et hakkama saada. Ma olen end aga ise üles töötanud. Kuidas teha niimoodi, et igaüks selle motivatsiooni leiaks?

Kuhu mahuvad sinu tuleviku-Eestis loovisikud? Kui palju mõtled selle peale, kuidas Eestisse tekiks rohkem kunstnikke või et neil oleks haigekassa või kuidas näiteks kirjanikud jõuaks oma esimese romaanini?

Ütlen ausalt, ma ei ole seal nii sügavuti sees olnud. Ma saan aru, et neil on olemas mingit stipendiumid, fondid, ka hasartmängude raha suunatakse kultuuri, aga täpselt ei tea, kuidas see mehhanism toimib.

Reaalsuses see toimib umbes nii nagu "Sügisballis", kus parkimiskontrolör mainib, et skulptorina ei elanud ära. Kui rääkida motivatsioonist ja eneseteostusest ja Eesti maailmakaardile panekust, siis ülestöötamine nendes valdkondades ei käi samamoodi nagu näiteks IKT-s, kus 1+1=5.

Ma ei oska hinnata, kui kvaliteetseks sa puhtalt tööga saad teha ja mis on talendi roll. Loomulikult tuleb toetada ja peab olema nii, et need inimesed saaksid ära elada. Kuskil peab olema aga see mingi lisapräänik, et hoida nende motti üleval. Ma julgen spekuleerida, et kunstniku aju päris hästi ei tööta, kui tal on kõik ilgelt hästi. Selles mõttes, et kui talle kõik ette ja taha ära tehakse.

Maailmavalu saab vast ikka tunda isegi siis, kui on soe. Loovisikute häda ongi see, et erinevalt loodusainete õpetajast või tuumafüüsikust või parkimiskontrolörist ei piisa äraelamiseks lihtsalt sellest, kui teha oma tööd.

Riik üritab loovisikuid toetada sellega, et kasvõi näiteks enamik meeneid ja asju, mida võetakse kaasa välislähetustele, on alati tellitud eesti kunstnikelt.

Ma olen siiski ka mujal toodetud meeneid näinud. Olen kuulnud, et Eesti riigiasutused pidavat siiani eeldama, et kunsti saab muuseumist tasuta laenata ja ametihoonete seintele riputada mõistmata, et kunsti taga on kellegi töö ja see inimene väärib oma töö eest palka.

Ma pole kunstnik ja mul pole häid sõpru-tuttavaid selles valdkonnas.

Äkki keegi loeb seda intervjuud ja teeb nii nagu sina Liina Kersnaga, et helistab ja ütleb, et tahab sulle nõu anda.

Miks mitte, vabalt! Ma kusjuures hea meelega tahaks selliseid asju. Ütlen ausalt ära: kunst ja muusika on teemad, milles ma olen suht käpik. Loomulikult ma naudin head kunsti ja muusikat tarbijana, aga ma ei tea kõike seda ängi, mis seal taga ja süsteemi sees on. Hea meelega kuulan, kohtun ja räägin inimestega.

Üks asi, mis mulle selle protsessi juures meeldibki, on inimestega rääkimine. Nii saab aru, mis tegelikud teemad on ja kohe omalt poolt ideid välja pakkuda. See kind of ongi riigikogu liikme töö suuresti. Ja muidugi kujundada välja seadused, mis võimalikult üldiselt head teeksid.

Kui soovida loovisikuid mõista, siis tegelikult see, mis nende sees toimub, on ka nagu tuumareaktsioon. Selleks, et midagi luua, peab olema kriitiline mass koos ja järgnev plahvatus võib muuta maailma. Lihtsalt see kriitiline mass ei ole uraan ja see plahvatus ei hävita. Rääkides sisemaailmast, siis kui kaua sa suudad niimoodi tegevuse taktis ronida? Kas ja mis hetkel tuleb ärakukkumine, must auk ja kriis?

Sellepärast olengi mitme mütsiga korraga. Isegi kui üks mütsidest degradeerub mingisse faasi, siis ülejäänud mütsid hoiavad edasi ja tõmbavad välja. Kui mingis teemas on vahepeal vaja midagi rutiinset teha, siis teised pakuvad uut ja huvitavat. Pole kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui saabub hetk, kus ma ei pea millelegi mõtlema. Ma loodan, et ma ikka suren enne ära.

Kui oleks võimalik, kas laeksid oma teadvuse serverisse ja jätkaksid mõttetööga igavesti?

Jah, ma arvan küll. Ma tahaks küll teada, mis 1000 aasta pärast saab.

Aga siis sa ei saaks teada, mis saab pärast surma...

True. See on ka huvitav küsimus. Olen juba saanud pasunasse selle eest, et olen suhteliselt kirikuvastane või religioonivastane. Mul on okei, kui nad kuskil nurgas vaikselt tegutsevad, seni kuni nad väga ellu ei sekku.

Kui ma esimest korda nägin Feynmani diagramme, kus peal osakeste interaktsioonid, siis midagi turgatas. Seal on justkui sõlm. Tuleb sisse osake, laguneb kaheks: osakeseks ja antiosakeseks. Need saavad teisel pool kokku ja algosake läheb edasi. Nagu loop. Kui aga peale vaatad, siis avastad, et see on ajas justkui lukus olev osake. Vahepeal liigub ajas tagasi ja vahepeal ajas edasi. Ehk siis antiosake on ajas tagasi liikuv osake.

Tegelikult sellel osakesel ei ole algust ega lõppu, aga ta on ajas kinni. Mis on elu algus ja lõpp? Mina isiklikult mingisse afterlife'i või sellisesse ei usu. Ma pigem kahtlustan, et teadvus on sarnases loop'is. Küsimus on pigem selles, kas antipool ka mingit huvitavat kogemust omab.