ETV "Valimisstuudio" teises saates võeti luubi alla riigikokku pürgijate vaated haridusele, teadusele ja kultuurile. Debatis osalesid Jaak Aab (Keskerakond), Jaak Valge (EKRE), Kristina Kallas (Eesti 200), Liina Kersna (Reformierakond), Piret Hartman (SDE), Tauno Õunapuu (Parempoolsed) ja Tõnis Lukas (Isamaa).

Kiire üleminek

Kõige enam kõneainet pakkus arutelus vene õppekeelega koolide eestikeelsele haridusele üleminek. Pikalt haridusministri portfelli hoidnud Keskerakonda esindanud Jaak Aab toonitas, et praeguse koalitsiooni ajal algatatud üleminek rajaneb suuresti Keskerakonna valitsuses oleku ajal koostama hakatud tegevuskavadel.

Samas viitas ta, et praegu ettenähtud tempos liikumine ei pruugi olla mõistlik. "Venekeelsetest koolidest lahkuvad õpetajad, sest nad ei suuda keelenõudeid täita. Kust neile õpetajaid asemele võtta? Eestikeelsetest koolidest ja venekeelsetest koolidest tulevad õpilased eestikeelsetesse koolidesse," märkis Aab. Nii on tema sõnul puudu umbes 600 õpetajat. Temale vastandusid aga kõigi teiste erakondade esindajad.

Tõnis Lukas rõhutas, et praeguse koalitsiooniga oli võimalik esimest korda eestikeelsele õppele üleminek selgelt paika panna. "Esmakordselt tuli koalitsioon kokku, kus oli võimalik see ära otsustada. [...] Praeguste venekeelsete koolide tase on langenud ja nendega on tõsine kvaliteedi probleem. Meile ei piisa kosmeetilistest parandustest," leidis Lukas. Vene emakeelega õpilaste liikumise tõttu tekitab sellega viivitamine pingeid Eesti koolides.

EKRE-t esindanud Jaak Valge sõnul eristuvad nad Isamaast selle poolest, kui palju võiks klassis venekeelse emakeelega õpilasi olla. Kui nende osakaal ületab viiendikku, peaks olema klassis ka abiõpetaja. Ülemineku eelneva viibimise kohta nimetas Valge kolme põhjust. "Esiteks poleks olnud julgust, rahvuslikku vaimu ja rahvuslikku uhkust. Anname endale aru, kuidas praegu saame üle minna selle pärast, et taust on muutunud," sõnas ta.

Kristina Kallas nõustus, et hirmul hariduse kvaliteedi languse pärast on alust. "Inimesed harjuvad muutustega aeglaselt. Sellega, et muudame koolid eestikeelseks ja nad käivad oma koolis edasi, lahendame ainult pool probleemist. Ukraina sõda näitas, et võid osata end väljendada, aga ühtsest keelest ei piisa," selgitas Kallas. Meelsuse muutmiseks peaksid vene ja eesti emakeelega lapsed iga päev kokku puutuma.

Liina Kersna viitas, et taoline lõimumisprotsess algas sõltumatult riigist. Vene emakeelega lapsevanemad panid lapsi üha sagedamini eesti kooli. "See on hea näide sellest, kuidas ühiskond hakkab reformima, kui poliitikud ei julge. Riik ei toetanud koole, kus on rohkem venekeelseid ja muukeelseid lapsi," nentis Kersna. Seejuures võib tema sõnul näha, kuidas venekeelse hariduse praeguse kvaliteedi tõttu jõuab vähem selle omandanud noori ülikooli.

Ida-Virumaad kimbutavat õpetajate põuda ei leevenda aga Piret Hartmani sõnul vaid kõrge palk, vaid oluline on ka kooli- ja elukeskkond. Tauno Õunapuu kinnitas, et kiiret üleminekut toetavad ka Parempoolsed. Samas tuleks seejuures eraldi tähelepanu pöörata näiteks venekeelses peres kasvanud erivajadustega lastele.

Rätsepalahendused

Kristina Kallas lisas, et ülemineku tempos pole mõtet järeleandmisi teha. "Meil on tegemist umbes 50 kooliga, mis vajavad individuaalset kava, kuidas nad järgmiste aastate jooksul üle lähevad, mitte 500-st. Me oleme võimelised tegema neist igaühele individuaalse kava. Palju on ilmselt ka neid koole, mille võib kinni panna ja liita väikeses omavalitsuses eestikeelse kooliga," sõnas Kallas.

Ideed toetas Jaak Aab. "Kogu Eestis on praktiliselt üleminek toimunud. Maakonnakeskustes olid ka venekeelsed koolid ja need on ammu kadunud, kuna keelekeskkond seda soosib. Allesjäänud koolides [...] olenevalt piirkonnast, olenevalt koolist tuleb leida rätsepalahendus, sinna tuleb appi minna ja ekspertide abil joonistada see teekaart," lisas Aab.

Rohkem paindlikkust tuleks erakondade esindajate arvates õpetajate palgasüsteemgi. Vastavalt vajadusele saaks nõnda maksta teatud õpetajatele palka rohkem ja soodustada sellega karjäärimudeli tekkimist. Praegu moodustab diferentseerimisfond õpetajate palgafondist 17,1 protsendist. Siinkohal tekkisid Liina Kersna ja Jaak Aabi vahel lahkhelid.

"Diferentseerimise fondi vähendas 20 protsendilt 17,1 protsendile Mailis Reps, tõstes selle arvelt miinimumpalka. Väga oluline on, et see diferentseerimisfond tõuseks vähemalt 25 protsendile, et me päriselt saaksime hakata rakendama õpetajate karjäärimudelit," sõnas Kersna. Nii võivad tema sõnul saada alles bakalaureusekraadi omandavad üliõpilased koolis praegu sama palju palka kui 10-aastase kogemusega magistrikraadiga õpetaja.

"See oli kokkulepe haridustöötajate liidu ning linnade ja valdade liiduga. Peeti olulisemaks alampalga tõusu kui diferentseerimist ja ei olnud raha nii palju jagada eelarvest, kui see 2,5 miljardit," vastas Aab.

Rohkem kõneainet pakkus lisaks kodulähedase kooli põhimõte. "Regionaalpoliitika nõuab rätsepaülikondade tegemist. Kõigis valdades on oma tõmbekeskused, täiesti erinevad olukorrad. [...] Kõik ei ole päris täpselt aritmeetiliselt ettenähtav," sõnas Lukas.

"Riigikoole ei tasu abolutiseerida ja loota neist head kindlalt tulemust. Nendega on ka üsna palju mööda läinud. [...] Olen nõus, et väikeseid maakoole ei saa käsitleda Exceli tabeli järgi," leidis Jaak Valge.

Tauno Õunapuu arvates võiks suureneda õpetajate palk üldhariduse kogukuludest 70 protsendini. "See tähendab ilmselt mõnede väiksemate koolide sulgemist, aga kindlasti on Eestis ka ühe õpilase kohta väga palju pinda," märkis Õunapuu.

Valik mõtteid hariduse rahastamisest

Reformierakond tahaks maksta riigi keskmisest palgast viiendiku võrra suurema palka. Isamaa ja sotsiaaldemokraadid kehtestaks alammääraks vastavalt 125 ja 130 protsenti ja Eesti 200 lubab 3000 eurot heale õpetajale. Keskerakond tahaks kergitada õpetajate keskmise palga 3000 euroni. EKRE vaate kohaselt võiks olla õpetaja palk 1,2 korda suurem kui Eesti keskmine ja indekseeritud.

Liina Kersna märkis, et palgatõusudeks nähtud 230 miljonist eurost läks 106,6 miljonit õpetaja palkade jaoks. Sellega täideti tema sõnul nelja aasta tagune lubadus tõsta õpetajate palk üle 2000 euro. Piret Hartmann rõhutas, et palk tõusis laenu arvelt ja Reformierakond oleks andnud lisaraha vaid kaitsesektorile. Palgatõusu jätkusuutlikult rahastamine nõuab maksusüsteemi muutmist.

Tõnis Lukas rõhutas, et ametis oleva valitsuse ajal tõusis hariduse rahastamine SKP-st 6,28 protsendini. Taolisi hüppeid saab tema sõnul teha, kui ühiskond seda nõuab.

Jaak Aab viitas, et lähiaastatel pole eelarvestrateegias palgatõusudeks raha ette nähtud. Parempoolsed konkreetset palgatõusu Tauno Õunapuu sõnul ei luba, kuna oma töö teeb inflatsioon ja majanduskasv.

Lasteaiakohad

Sotsiaaldemokraadid sooviks näha tasuta lasteaiakohti ja näevad tugevat alusharidust haridussüsteemi vundamendina. Selle eeldusena tuleks Piret Hartmani sõnul muuta KOV-ide rahastamist. Jaak Aabi sõnul võiks alustada tasuta lasteaiatoidust. Jaak Valge arvates on poliitikute ülesanne peredele laste saamiseks soodsate tingimuste loomine.

Liina Kersna hinnangul tuleks alustada alushariduse tasuta muutmisel lasteaia viimasest rühmast.

Kristina Kallase sõnul suurendaksid tasuta laiaaiakohad nende defitsiiti, viiks süsteemist raha ja langetaks teenuse kvaliteeti, kaaluda võiks alampiiri. Tõnis Lukase hinnangul pole tasuta lasteaiad põhiküsimus ja lapsevanemad on valmis panustama. Tauno Õunapuu sõnul võiks teha alushariduse vallas suuremat koostööd erasektoriga.

Kõrghariduse rahastamine

Jaak Aabi hinnangul uppus antud lisaraha hinnatõusudesse ja kvalitatiivse muutuse saamiseks peaks olema rahasüst suurem. Lisaks tuleks vaadata, kuhu raha läheb, eelistades teadusmahuka ettevõtluse arendamist

Tõnis Lukas rõhutas vajadust doktorikraadiga õppejõudude ja nooremteadurite palgatõusu järele. Kõrghariduse rahapuudusele pakuks mõningast leevendust maksusoodustused metseenidele. Ka Tauno Õunapuu hinnangul peaks kõrgharidust reformima, et anda ettevõtetel suurem võimalus kõrghariduse toetamiseks.

Samas võiks küsida üliõpilastelt 20 protsendi ulatuses omaosalust ning reformida õppetoetuste ja -laenude süsteemi. Reformierakonna vaates oleks tasuta esimene kõrgharidus, sealt edasi võiksid maksta tudengid õppemaksu. Erisusi võiks teha riigile olulistes valdkondades.

Kristina Kallas nentis, et väikeses riigis ongi omakeelse kõrghariduse tagamine kallis ja ülikoolivõrgu kokku tõmbamine pole mõistlik.

Kultuurivaldkonna probleemid

Kultuuri rahastamise olulisuses ja vajalikkuses ei kahelnud ükski erakond. Ka hiljutine teatritele lisaraha andmine oli mõistetav, kuna läbipaistvamale süsteemile üleminek võis tulla teatrite jaoks liiga kiirena.

Samas võiks vaadata mitme erakonna hinnangul valdkonda rohkem võimalusena tulu teenimiseks. Liina Kersna viitas, et kultuuri- ja loomemajandussektori maht on võrdne ehitussektori omaga ja iga investeeritud euro toob tagasi viis eurot. Jaak Aabi hinnangul kannustaks erasektori investeeringuid koostöö riigi ja kohalike omavalitsustega.

Tauno Õunapuu soovitaks õpetada kultuurieriala inimestel rohkem ettevõtlust ning luua valdkonda haaravaid toetusmehhanisme KredExi-EAS-i ühendasutuse alla. Kristina Kallas märkis, et riigi asi pole luua ideaalset riikliku toetussüsteemi ja vaadata võiks rohkem kultuuriekspordi suunas.

Jaak Valge soovitaks siduda rahastamise süsteem lahti aktsiiside laekumisest ja hasartmängumaksust. Lisaks tuleks rahastada vaid kõrg- ja rahvakultuuri.

Tõnis Lukas näeks ideaalis, et hariduse ja kultuuri rahastamine käiks samas rütmis. Piret Hartman rõhutas aga, et kuigi kultuurivaldkond sai viimasel aastal juurde 50 miljonit, ei tule lisaressursse järgmisel aastal. Kokkuvõtlikult on olnud viimastel näha kultuuriministeeriumi eelarve osakaalu vähenemist riigi kogueelarves.