Kuigi Erra jõgi võib esmapilgul paista isegi täiesti tavaline Eesti jõgi, kannab see endas tohutut kogust toksilist saastet.

"Siia peale on tekkinud selline läbikasvanud mätas, mis annab talle justkui visuaalselt puhta jõe mulje. Kui see mätas aga ära võtta, siis selle all on üldiselt väga õudne muda. See on reostusega koos ja kohtades, kus reostuskiht on olnud õhem, on ta ära kuivanud ja muutunud juba päris pigiks," kirjeldas olukorda "Osoonile" Erra jõe puhastustööde projektijuht Veiko Reinmets.

Jõgede reostumise probleem algas juba 1920ndatel, mil vastne Eesti Vabariik leidis põlevkivis ja sellest valmistatud õlis kasuliku maavara. Paraku ei osatud toona midagi peale hakata tootmise käigus tekkivate kõrvalproduktidega, mis suunati kraave mööda jõgedesse nagu Erra ja Kohtla, mis voolavad kõik otse Purtsesse. Praktiliselt kohe tekkis kohalike elanike ja õlitööstuse vahel konflikt.

"Suurvee ajal ujutasid jõed siin heinamaad üle ja siis põllumehed kurtsid, et jõeäärsed heinamaad on kõik ära mürgitatud. Juba 1924. aastal Lüganuse jaoskonnakohus arutas seda asja ja saatis välja isegi konstaabli uurima, et kust see mürk siis tuleb," rääkis reostuse ajaloost Tartu Ülikooli loodusgeograafia teadur Mait Sepp.

Olulisemgi konflikt puhkes aga kalanduses. Nimelt oli Purtse jõe ümbruses arenenud väga aktiivne elukutseliste kalurite kogukond, kellele lõhejõgi oli põhiline sissetuleku allikas. Mida enam mürkaineid jõkke jõudis, seda vähemaks kala jäi. Kuna laenurahade abil oli ostetud tolle aja kohta moodsaid püügivahendeid rüsasid, tähendas see sadade perekondade võlgadesse jäämist. Leidis aset miski, mida ajaloolased on nimetanud Eesti esimeseks keskkonnakatastroofiks.

"Me võime küll olla väga uhked enda 1930. aastal vastu võetud looduskaitseseaduse üle, mis oli omal ajal üks Euroopa edumeelsemaid. Paraku oli Purtse jõgi selleks ajaks juba põlevkivitööstusele," tõdes Sepp.

Kalurite ja põlevkivitööstuse konflikt andis tooni ka toonases ajakirjanduses, kuna kokku andsid kalandusega tegelejad tööstuse vastu sisse nõude 35 000 kroonile, mis oli tolle aja kohta väga suur summa. Tartus tehtud analüüsid olid näidanud, et "vesi kaladele täiesti wastuwõtmatu on. Seda on aga Purtses näidanud ka asjaolu, et lõhed, kes sügiseti on siiski jõkke kudema läinud, sealt warsti surnutena tagasi ujuwad ja mädaniku plekkidega kaetud on."

Tolle aja meelsustest annab hea pildi ka 1932. aastal majandusminister Johannes Friedrich Zimmermanni ja kaubandus-tööstusosakonna direktori esindaja Jaan Kargu allkirjastatud dokument, milles võeti kogu Purtse jõe problemaatika kokku järgmiselt: "Siin tuleb asja otsustada sellest seisukohast, kumb tööstusharu annab rohkemale arvule inimesi ülespidamist ja riigile sissetulekut, kas õlitööstus või Purtse kalapüük? Kindel on, et õlitööstus on suurema tähtsusega. Seepärast oleks ekslik õhutada edaspidi kalapüüki Purtse jões ja vaadata selle jõe peale, kui loomuliku kaevanduste ja õlivabriku raiooni draineerija kanali peale."

Kalameeste nõuded õlivabriku vastu jäidki rahuldamata ja Nõukogude okupatsiooni tulekuga kadus ka pigijõgede teemaline avalik arutelu. Küll aga kasvasid põlevkivitööstuse tootmismahud veelgi ja mitmekordistus saaste.

"See oli vist 59. aasta, kui Kiviõli kombinaat lasi oma veed Purtse jõkke ja seest ronisid kõik vähid kaldasse. Mu isa ja teised tollased noored korjasid need kokku ja panid potti, aga neid ei kõlvanud süüa, olid tõrva maitsega," meenutas kohalik elanik Mare Luige.

Kalateadlane Arvo Tuvikene ütles Vikerraadio "Reporteritunnis", et puhastustööde eelsete suuremate uuringute kohaselt sisaldas Purtse jõe vesi tervet kokteili toksilisi aineid nagu näiteks polütsüklilisi aromaatseid süsisivesikuid ehk PAHe, aga ka tugevat kantserogeeni bensopüreeni. Aastaaegade lõikes on saaste olnud suurem kevadiste suurvete ajal, suvel on see paranenud. Selge on aga see, et toiduahelate kaudu mõjutavad põlevkivitööstuse jäägid ka inimest.

Kuna jõesängi settinud pinnast pigist enam puhastada ei saagi, tuleb see lihtsalt füüsiliselt eemaldada. Järgmise aasta oktoobrini Life CleanEST projekti raames tehtavate puhastustöödel eemaldataksegi 2,7 kilomeetril 14 700 m3 reostunud pinnast ja pigi Erra jõest ja sellesse suubuvast Kiviõli kraavist ning ladestatakse Viru Keemia Grupi poolkoksimägedesse.

Antud jõelõik on eriti probleemne, kuna voolab läbi ühe Eesti esinduslikuma Uhaku karstiala ning võib olla kindel, et suur osa saastest on kogunenud maapinna alustesse lubjakivi lõhedesse, kust seda kätte saada ei olegi võimalik. Ilma jääkreostuseta võiks karstialas näha koguni turismisihtmärki.

"Lähedal asuv Lüganuse kool kaalus seda vahepeal õppematerjalina, et saaks käia ja vaadata aluspõhja kivimeid. Aga ühel hetkel saadi aru, et mis sa siia ikka tuled, kui kõik haiseb ja riided määrib. Nõukogude ajal unustati ta vaatamisväärsusena ka ära, pigem käisid teadjad siin vaatamas, et mida inimene oma reostusega korda saata suudab," ütles Tartu Ülikooli Eesti geograafia kaasprofessor Taavi Pae.

Varasemate puhastustööde käigus on korda tehtud näiteks Purtse parempoolne lisajõgi Kohtla. Nende tööde käigus eemaldati 86 000 kantmeetrit reostunud muda. Kui Erra põhjamuda saab puhastada suvel, mil jõgi taandub karstikäikudesse ja jõepõhi kuivaks jääb, siis Kohtla jõe puhastamiseks tuli kaevata ka 14 kilomeetri pikkune kraav, et vooluvesi eemale juhtida.

"Olukord selgelt paraneb, aga kas nüüd on juba ka mõtet Purtsest taas kala püüdma hakata, selle kohta ei ole minu teada vajalikke toksiliste ainete hinnanguid tehtud," tõdes Arvo Tuvikene. "Tõenäoselt me sellest jääkreostusest päris lahti ei saa, aga kui kontsentratsioonid on väiksemad, siis on ka probleemid väiksemad. Toksilisuse määrab lõpuks ikkagi doos."

Järgmine suur samm peaks olema Purtse ise, kuid suurema jõe puhul on see juba oluliselt keerulisem. Lisaks on Purtse ümbruses ka rohkem asustust, mis tähendab, et voolu ajutiselt ümber suunata ei ole võimalik. Life CleanEST projekti Keskkonnaministeeriumi poolne juht Raimo Jaaksoo tõi välja, et üks variant võiks olla jõgi piki voolusängi tammide süsteemiga pooleks teha, üks pool ära kuivatada ja puhastada ning siis pooli vahetada. Kuid see kõik sõltub rahastusest.

Puhastustööde juht Veiko Reinmets tõi välja, et põlevkivitööstuse jääkreostuse probleem on niivõrd suur, et seda saavad puhastada veel mitmed põlvkonnad.

"Praegu maksame tegelikult kinni hinda, mis 100 või 80 aastat tagasi polnud toote hindadesse arvestatud. Ideed, et seda kõike tuleks kuidagi likvideerida, tollal ju ei eksisteerinud," tõdes ka geograaf Taavi Pae. 

Saade on valminud LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. Loe lisainfot projekti kodulehelt.