Metsas on leetunud muld viljakas ja seda eelkõige okaspuude kasvuks. Põllul sõltub saagikus aga paljuski sellest, kuidas leetunud mulda kohelda, selgitas mullaökoloogia professor Endla Reintam.

Leetunud mulla huumushorisont võimaldab tegeleda põllumajandusega. Samas tuleb arvestada, et vesi filtreerub läbi selle mulla kiiresti ning toitained see hästi kinni ei hoia. Leetunud muld on ühtlasi happeline ja seda tuleb saagi saamiseks lubjata.

Leetunud mullad on kujunenud leetumise ja kamardumise koosmõjul ning neile on iseloomulik rohkem kui viie sentimeetri tüseduse huumushorisondi olemasolu. Need mullad on karbonaadivaesed ja kerge lõimise ehk mehhaanilise koostisega, sisaldades liivu või saviliivu.

Leetumine on mulla mineraalosa lagunemine happeliste huumusainete mõjul ja laguproduktide uhtumine mulla sügavamatesse kihtidesse laskuva veega. Leetunud mulla profiil on väljauhteline: vahetult huumushorisondi alla võib jääda hele leethorisont või profiili alumisest osast tumedam välja-sisseuhte komplekshorisont.

Leetunud muld on levinud terves Eestis. Kokku moodustab see mullatüüp viis protsenti Eestimaa muldadest ning 3,8 protsenti kogu põllumaast. Peamised levikualad on Lõuna-Eesti lubjavaesel moreenil Võru-, Valga- ja Põlvamaal, samuti Põhja-Kõrvemaal, Kunda ümbruses, Edela-Saaremaal ja Lääne-Hiiumaal.

Seekordsel mullapäeval olid fookuses tasakaalustatud väetamise küsimused. Lisaks saagikusele ning toitainete lisamisele on väetamisel kandev roll mulla ja kogu ümbritseva keskkonna seisundi ning taimekasvatuse tasuvuse kujundamisel. Osalejad said ülevaate väetiste kasutamise erinevatest külgedest rohepöörde valguses ja Eesti põllumuldade väetistarbest.