"Kuna kõik ei lähe ju edasi loodusteadusi õppima, siis arusaama mulla tähtsusest ja rollist peaksid kõik kätte saama koolist," ütleb Eesti Maaülikooli (EMÜ) mullaökoloogia professor Endla Reintam. Mullas kasvab valdavalt inimese toit, muld tagab puhta põhjavee, selles elab palju olulisi organisme ning üha rohkem räägitakse mullast ka kui süsiniku sidujast.

Reintam oligi üks kaasautoritest rahvusvahelises uuringus, mis keskendus keskkoolis antavale mullaharidusele üle maailma. Täpsemalt palusid autorid ära täita küsimustiku 43 riigi mullateadlastel, kel oleks kokkupuude kohalike õpetajatega. Samuti analüüsisid nad samade riikide kolmanda kooliastme õpikute sisu. Ilmnes, et mullateema on maailma riikide õppekavades pigem alaesindatud ja seda saaks õpetada praegusest praktilisemalt.

Teatakse, aga ei osata kasutada

"Kui võtame erinevate näitajate punktid kokku, milline oli mullaõppe põhjalikkus erinevates riikides, siis Eesti on siin suhteliselt keskel," toob Endla Reintam välja. Kui kõige rohkem võis iga riik saada 30 punkti, siis Eesti tulemus oli keskmine: 16 punkti. 

"Eesrinnas olid siin näiteks Mongoolia, Türgi, Brasiilia ning Nigeeria ja Uganda," loetleb professor. Kõige põhjalikuma mullaõppega Mongoolia sai näiteks lõppskooriks 28,5 punkti. "Samas ei ole mullaharidus neil kõigil kohustuslik. Seetõttu on õppesisu küll hästi põhjalik, aga tegelikult jõuab see õpe vähesteni," selgitab Reintam.

Mullahariduse põhjalikkus osutus kesisemaks aga riikides nagu Austraalia, Kosovo, Iisrael, India, Slovakkia ja Jaapan. "Neil õpilased teavad, et mullad on olemas, taimed seal kasvavad ja võib-olla mulla põhilist koostist. Samas mulla seoseid loodusega ja põllumajandusega eriti välja ei tooda," võrdleb professor.

Tema ise täitis ära küsimustiku Eesti koolide mullateemalise õppe kohta: millisel määral ja millistes õpikutes seda käsitletakse, millised teemad on õppes kaetud, kui ajakohane on õpikute sisu ja kuidas on mullaõpe üldiselt korraldatud. Sellest sai järeldada, kuivõrd õpilased midagi mullast teavad, teadmisi mõistavad ehk ka mäletavad ning kuivõrd nad õpitut ise kasutada oskavad.

"Eesti puhul tuli välja, et meil õpilane väga hästi teab mullaga seotud teemasid. Ometi selles, kui palju võiks läbi kogemise neist teemadest ka meelde jääda, oli meil punkte vähem," sõnab Reintam.

Temaatiliselt katab Eesti õppekava mulla koostise, muldade tüübid, mullaprofiili ehituse, muldade seosed maailma taimevöönditega ning muldi kahjustavad tegurid. "Samas mullakaitse, muldade sobivus põllumajanduses kasutamiseks ja muldade funktsioonid – need jäid nõrgaks. Meie õpikutes käsitletakse neid üsna vähe," osutab professor.

Paljudes uuritud riikdes tuli suure läbiva murena välja, et õppematerjalid võivad küll olla hästi kättesaadavad, kuid mitte enam ajakohased. "Sageli avaldatakse küll uusväljaandeid, aga nende sisu ei ole uuendatud," märgib Reintam. Eestis avaldati värskeim gümnaasiumiõpik 2015. aastal ja uusim põhikooliõpik 2020. aastal. "Eks põhiasjad mullas üldiselt jäävad samaks, aga klassifikatsioon võib veidi muutuda. Nüüd on tulnud väga tugevalt juurde ka süsinikusidumise roll, mida ei leia sellisel moel ühestki õpikust," arutleb professor.

Näpud mulda

Põhiline, mida Endla Reintam uuringu põhjal Eesti koolide mullaõppes teha soovitab, on põimida sisse rohkem praktilisi tegevusi. "Arusaamise jaoks on vaja õpitut oma käega katsuda ja silmaga näha. Lihtsalt niisama, et loed: see info isegi meie tudengitel ei vii väga kaugele, vaid ununeb kiiresti," tõdeb ta.

Paljud koolid on ühe sammu praktilisuse poole juba astunud ja rajanud endale kasvukastidega kooliaia. "Seal jälgitakse taimede kasvatamist, aga vaadatakse ka mulla poolt ja selles elavaid vihmausse. See aitab paremini mõista mulla rolli nii taimedega seoses kui ka toidulaua kujundajana," kirjeldab ta. 

Kes tahab aga mullatüüpide erinevust näitlikumalt selgitada, võiks õpilased viiagi mõnele praktilist õppetundi pakkuvale väljasõidule. "Pildimaterjal on üks asi, aga alati on tore, kui on võimalik minna välja ja siis kaevata," ütleb Reintam. Taolise programmi pakkusid mõne aasta eest Endla looduskaitsealal välja ka mõned EMÜ teadlased: koolirühmi viiakse seal mullas erinevaid määramisi tegema ja näiteks üht kaevet vaatama.

Samuti pakuvad nii EMÜ oma mullamuuseumis kui ka Tartu Ülikool professori sõnul õpilastele võimalusi külas käia ja praktilist õpet saada. "Kui kohapeale tulla ei ole omal võimalust, siis teadlased võiksid koolidele ka praktilisi õppematerjale ehk veidi ette valmistada," lisab ta teadlaskonna panuse kohta. Samuti saaks taas ellu äratada koroonapandeemia ajal soiku jäänud teadlaste ja geograafiaõpetajate koostöökohtumised.

Endla Reintam ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Geoderma.