"Osoon" käis koos Tartu Ülikooli kahepaiksete uurijate Riinu Rannapi ja Elin Soomets-Alveriga Virumaal mudakonna seirel kaasas. Tegu on Eesti kahepaiksete seas mitmes mõttes ainulaadse liigiga. Tema pupillid on püstised, nahka katab küüslaugulõhnaline eritis ning kullesed kasvavad täiskasvanust suuremakski. Oma päevad veedab täiskasvanud mudakonn mulda kaevununa, et siis öösel välja tulla ja putukaid jahtida.

Küll aga on mudakonna seisund muutunud aasta-aastalt aina täbaramaks. Madalas karstijärves, milles oma külaskäigu ajal kulleseid otsisime, pidi Riinu Rannap kõigepealt kümmekond minutit kahvaga vett sõeluma, enne kui leidis esimese kullese. Ka siis tuli ühest konkreetsest järvenurgast neli-viis isendit.

"Seda on ilmselgelt vähe," tunnistas Rannap. Kontekstiks – rahuldav oleks, kui sellises veesilmas õnnestuks iga kahvatõmbega tabada vähemalt üks kulles.

Mudakonnade hääbumise põhjused ei peitu aga mitte vees, vaid peamiselt ikka maa peal. Kui varem olid konnad ja põllumehed üksteisele pigem liitlased – põllumees jättis mudakonnale olemiseks ja paljunemiseks ruumi ning vastutasuks aitas konn hoida põllukahjureid ohjes, siis viimaste aastakümnete jooksul on see koostöö aga koos põllumajanduse intensiivistumisega katkenud.

Veesilmade ääred kinni kasvanud, põlde küntakse aga oluliselt sügavamalt, mistõttu saab palju päevaks mulla sisse peitunud loomi ka künni käigus hukka. Mis aga peamine – selliseid mudakonnale paljunemiseks vajalikke looduslikke kaladeta veesilmasid on kuivendamise tõttu aasta-aastalt aina vähemaks jäänud.

Nii sattusime ka oma võtte käigus ühele praegu lihtsalt keskmisest märjemale ja mudasemale põllulõigule, mis oli aga veel mõni aasta tagasi kahepaiksetele suurepärane kudepaik. Elutegevusest andis veel märku vaid üks põhjamudas virelev kaan.

"Mida me siin näeme, on ikkagi ühe järjekordse märgala kadumine. Põllumajandus on siin tulnud nii intensiivselt peale, et ma arvan, et järgmine aasta ilmselt tuuakse siia paar koormat mulda ja see täidetakse ära nii, et seda ala enam ei jää. Selliseid ajutisi veekogusid on karstialadel aga väga palju olnud," tõdes Rannap.

Teadlased on teinud küll põllumeestele soovitusi jätta sedalaadi paikadele ümber vähemalt kümne meetri raadiusega kultiveerimata puhveralasid, kuid seni ei ole sellest erilist kasu olnud. Ka viimaste aastate trend näitab, et pigem küntav ala aina laieneb ning jõuab veepiirile nii lähedale kui vähegi võimalik ja seda ka kaitsealadel.

Mudakonna väga halba seisundit näitavad ka numbrid – suvel uuritud kolmekümnest potentsiaalsest mudakonna elupaigast leiti kulleseid vaid viiest, kuid mudakonn pole kaugeltki ainus konnaliik, kes peab vastu seisma aina suurema survega. Ka globaalsel tasemel on kahepaiksed üks enim ohustatud loomarühmasid. Eesti kümnest omamaisest kahepaikseliigist on ohustatud viis, sealhulgas ka rabakonn. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli rabakonn Eestis aga niivõrd tavaline, et kohalikud teadlased ei kujutanud ettegi, et Lääne-Euroopast raporteeritud allakäigu trendid siiamaile võiksid jõuda.

"Põhjuseks on ikka see, et ühelt poolt kuivendatakse põllumajanduse käigus ära väga suur osa märgalasid ja veekogusid ning teiselt poolt siis intensiivne metsandus, mille käigus kraavitatakse ära metsade märgalad. Vesi on ju elu alus ja märgala on maastikus ülioluline liigilise mitmekesisuse tulipunkt. Lisaks sellele on need liigid ka inimesele vajalikud. Miks on meil näiteks puuke nii palju? Konni on väheks jäänud," tõdes Rannap.

Mudakonna vajadusi silmas pidades on teadlastel plaanis muuta üle Eesti paremaks umbes 100 väikeveekogu, mis sobivad kahepaiksetele sigimiseks. See tähendab veekogude kallaste puhastamist võsast ja ka nende põhja kogunenud liigsete setete eemaldamist.

"Osoon" täna õhtul kell 20.30.