Tartu Ülikooli töötajatel napib Toomkiriku tuleviku osas ühismeelt

Tartu Ülikoolile kuuluvate toomkiriku varemetesse planeeritav klaaspaviljon ja idee selles tegutsema hakkavast restoranist ootab veel muinsuskaitseameti ja keskkonnaameti eksperthinnanguid. Novaator uuris, mida arvatakse mõttest ülikooli sees.
"Toomkiriku varemetes on aastate ja aastasadade jäljed. Kui varemete vahel seista, siis kuuled aegade lugu. Ma ei arva, et neid varemeid peaks kuidagi restoraniga, olgu see ükskõik kui uhke ja moodne, "väärindama". Varemed sellisena, nagu need on, on ise väärtus," leidis Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru.
Leho Ainsaar, Tartu Ülikooli geoloogia professor ja loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaan märkis, et Tartu Ülikooli rektoraat on ära kuulanud arendajad ja asunud ettevaatlikult positiivsele seisukohale: "See tähendab, et enne otsuseid tuleb selgitada muinsuskaitse ja looduskaitse aspektid, samuti ka rendilepingu ning ehitise tehnilised tingimused. Antud seisukohale pole mul dekaanina midagi hetkel lisada, sest need protsessid on veel käimas."
Tartu Ülikooli muuseumi direktori kohusetäitja ja teadusdirektor Jaanika Anderson sedastas samuti, et täpsema seisukoha kujundamiseks tuleks ära oodata ametkondlikud otsused. "Võib-olla paneb sellele ideele piiri keskkonnaamet, sest praegu ei ole meil lubatud isegi prügikonteineritele majakesi ümber ehitada," märkis ta.
Ajasurve ja varemete hooldamine
Andersoni sõnul on tervitatav, et ettevõtjad julge ideega ülikooli poole pöördusid. Samas tekitavad tema sõnul küsitavusi erinevad praktilist laadi küsimused, mis tulenevad paljuski tihedast ajagraafikust. Juba järgmisel sügisel peaks toimuma menüüde testimine, et siis restoran ametlikult 2024. aasta alguses koos kultuuripealinna programmiga avada.
"Kõige akuutsem teema on kindlasti varemete seisund. Seda me näeme absoluutselt igal kevadel, kui sulgeme varemeteala hooldustöödeks. Suurte temperatuuri kõikumiste tõttu telliskivid pudenevad. Ajaaken, millal neid töid teha saab, on suhteliselt lühikene, sest selleks, et materjalid kivistuksid, peab olema teatud õhutemperatuur," rääkis Anderson.
Ta lisas, et kui restorani plaan teoks saab, on vaja läbi viia varemete põhjalik ja pikemaajalisem hooldus. Tõenäoliselt toob see kaasa võrkude paneku, sest ei saa riskida kivide kukkumisega.
Leho Ainsaar rõhutas samuti, et tähelepanu on vaja pöörata müüridelt langevate kividele: "Varemete füüsikaline murenemine ehk rabenemine toimub pidevalt edasi, eriti kevadiste ööpäevaste sulamise-külmumise tsüklite ajal." Ta lisas, et geoloogi pilgu läbi on Toomemägi tugeva pinnasega ala, kuhu klaaspaviljoni ehitamine probleeme ei valmistaks.
Anderson ütles, et restorani rajamine mõjutaks ülikooli muuseumi pikemaajalisi plaane ja varemeteala broneeringuid. Lisaks on praeguseks selgunud varemete valgustusprojekti võitja, kes peab restorani rajamise korral projekti vajadusel ringi tegema. "Sellest kõigest tulenevalt oleme üpris suure ajasurve all," ütles Anderson.
Avatud ala piiramine
Omaette küsimus on, mil määral muudaks klaaspaviljoni rajamine ligipääsetavust varemetele. Näiteks Krista Aru ei usu, et varemetesse kätketud aegade lugu end enam igale jalutajale avab, kui söömine või mingi teine üritus varemed täidab: "Kas sinna passibki siis niisama jalutama minna? Kas need jalutajad ongi akna taha oodatud, kui teised sees söövad? Las need toomkiriku varemed olla, nagu need on. Kõik lihtsalt ei ole kaubaks."
Jaanika Anderson märkis, et praegu käivad inimesed varemete vahel keha kergendamas, mistõttu on mõnedes kohtades probleeme haisuga, eriti suvel. Valgustusprojekt ja varemeteala nii-öelda tsiviliseerimine aitaks seda probleemi tema sõnul leevendada. Samas möönis Anderson, et klaaspaviljoni idee teostudes kaoks praegune vaba ala ära.
"Näiteks viivad varemete vahel lähedal asuvad koolid läbi kehalise kasvatuse tunde. Samuti kasutatakse varemeteala Toomemäel peetavate spordi- ja orienteerumismängude jaoks. Seega paneks restoran ühe ala kinni ja lõhuks ära avatud terviku. Selles mõttes võtaks ta kindlasti midagi ära inimestelt, kes on harjunud Toomemäel käima," rääkis Anderson.
Krista Aru sõnul on lisaks küsitav, kuivõrd on klaaspaviljoni idee kooskõlas säästva arengu ja rohepöördega: "Kuidas see, olgugi et väga kaasaegse ja parimate tehniliste lahendustega restoran, sellele suunale vastab? Igasugune ehitus muudab keskkonda mitte ainult enda all, vaid ka enda ümber. Restoran, kas ajutine või mitte, suurendab tahes või tahtmata meie jalajälge rohkem, kui kindlustatud ja korrastatud varemed."