Nagu nimigi ütleb, on baltisakslased Balti alade sakslased, kes hakkasid end siin sisse seadma juba alates 13. sajandist, ehk meie muistse vabadusvõitluse aegu. Nad tulid, nägid ja võitsid ning tulid aina juurde ja jäid seitsmeks sajandiks, mille jooksul neist said mõisnikud, vaimulikud, aga ka linnakodanikud. 

1939. aastal kutsus Hitler saksa soost rahva ajaloolisele kodumaale tagasi ja tuhanded läksidki. See oligi Umsiedlung ehk ümberasumine. Ehkki rahvas suurest lahkus jäi nende kultuuriline mõju meiega, leiavad baltisakslaste uurijad.

Baltisakslaste uurimine aitab eestlasi mõista

Baltisaksa kihistus on juba ammu raiutud kivisse, nüüd on see kantud ka kaardile ning riputatud veebi. Tartu Ülikooli professor Reet Bender on kolleegidega loonud mitu rakendust, mille abil manada esile baltisaksa kultuurilisi jalajälgi tänases Tartus, endise nimega Dorpatis.

Benderi sõnul on baltisaksa pärand väga orgaaniliselt meie oma kultuuri osaks saanud, ehkki kohati on see mahavaikitud, tahtlikult ära unustatud või ka ära põlatud: "Kultuuriline järjepidevus on meil sakslastelt üle võetud. Kasvõi noa ja kahvliga söömine. Sellised asjad, mis meid läbi nõukogude aja kandsid ja olid Eesti ajal heade kommete ja kasvatuse aluseks."

Ta näeb suurt ühisosa ka huumori vallas. "Vaimukas sõnasõda ja aasimine olid nagu baltisakslaste rahvasport. Mulle tundub, et ka eestlaste soodumus musta huumori suhtes on meil neilt üle võetud. Kui vaadata baltisaksa anekdoodikogumikke ja seda, kuidas eestlased nalja teevad surmtõsise näoga — seal on väga palju sarnaseid jooni," arutleb Bender.

Kuidas enne Facebooki laike koguda

Ohtralt huumorit on ka baltisaksa pärandit lahkavates kaardirakendustes, mis kajastavad tudengite ja linnarahva tegemisi. Näiteks on seal kirjeldus, kuidas aknaalune õmbluslaud võis olla midagi tänapäeva Facebooki-laadset.

"Sealt nägi, kes tänaval liikus ja sai ka ennast näidata. 19. sajandi alguses säras Tartu linna daamide taevas kaks tähte: kaks noort parunessi, kes kogusid pärastlõunal laike. Laikideks olid voorimehe saanil mööda sõitvad tugengid. Käis arvepidamine: mitu saani läks? Miks täna nii vähe? Kas nad on selle teise juures? Sõideti mööda ja kui preilit nähti, siis oli sõit korda läinud," muigab Bender.

See lugu on pärit raamatust "Balti visandid", mille autor Dr. Bertram, ehk kodanikunimega Georg Julius von Schultz oli estofiil ning just temalt pärineb idee, et eestlastel võiks oma eepos olla. "Ta tuli selle mõttega Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul välja. Esmalt anti ülesanne Dr. Faehlmannile ja nii ta läks," võtab Bender sündmused kokku.

Legendaarne romaan tõmbab turiste Tartusse ka täna

Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseum on hubane ja ehe, seal pole isegi elektrit. Talviti lausa küünlavalgusel tiksuv kodu on omamoodi kultuspaik, kus käivad Else Hueck-Dehio romaani "Kallis Renata" fännid kaugelt Saksamaalt. "See teos on paljude küpses eas saksa prouade jaoks väga oluline noorpõlveromaan," kinnitab Bender.

Tartu ülikooli professori ja ka rektorina tegutsenud Karl Dehio tütar Else Hueck-Dehio kirjeldab kuulsas teoses oma noorpõlve Tartut 20. sajandi alguses. "See on südamlik armastusromaan ja arenguromaan ning meie perspektiivist ka väga tartulik romaan," toob Bender välja.

Else Hueck-Dehiost sai väga menukas kirjanik. "Ta oli üks loetavamaid saksakeelseid naiskirjanikke Teise maailma sõja järel. Erinevatel andmetel on tema teoste kogutiraaž kokku kuni kolm miljonit, mis on tõesti muljetavaldav," sedastab Bender.

Muuseumirahvas teab rääkida, et tänaseni saabuvad turistid Saksamaalt ja küsivad, kus Renata prototüüp elas ning kuidas romaani tegevuspaiku linna pealt üles leida.

Kuidas aga juhtus, et hobused pidevalt pudupoe aknast sisse kihutasid? Kus oli tudengite kardetud puudliputka? Kuidas aga elavad Kanada välisbaltisakslased? Vaata lähemalt ETV teadussaatest "Uudishimu tippkeskus."