Varem olid leidnud astronoomid kümmekonna aasta eest avastatud planeedilt vee-, kaaliumi- ja naatriumiauru. Aurupilvedes neeldus osa planeedi atmosfääri läbinud tähevalgusest, misläbi võis märgata süsteemist pärit valguses elementidele iseloomulikke sõrmejälgi.

Suurem osa teadlasi huvitavatest valguse lainepikkustest asub aga soojuskiirguse spektriosas. Enne James Webbi orbiidil tiirelnud kosmoseteleskoobid katsid sellest vaid osa. Nõnda polnud võimalik süsihappegaasi olemasolus lõpuni veenduda

James Webbi teleskoobi tundlikkuse tõttu märkasid astronoomid juuli esimesel poolel tehtud vaatluste käigus seevastu süsihappegaasile viitavat sõrmejälge juba esimestel vaatluspäevadel. Tähevalgust oli puudu täpselt õigel hulgal ja lainepikkusel.

Süsihappegaas on üks gaasidest, mille piisavalt suur hulk atmosfääris võib koos mõnede teiste gaasidega viidata elu olemasolule. Samas on selle olemasolust ja puudumisest planeediteadlastele kasu ka juhul, kui eksoplaneet on üdini eluvaenulik. Muu hulgas annab see aimu, kui suure osa planeedist moodustavad heeliumist raskemad elemendid.

Laiemalt tunnustatud mudeli kohaselt peab olema neid gaasiplaneetide tekke algatamiseks piisavalt hulgal. Kui kivine tuum kasvab piisavalt suureks, moodustub selle ümber gravitatsiooni toel gaasiümbris. Sel korral leidis töörühm, et WASP-39b metallilisus on võrreldav Saturni omaga.

Kuigi eksoplaneedi orbiit erineb Saturni omast märkimisväärselt, loodab töörühm, et täiendavaid planeedisüsteeme vaadeldes suudetakse leida seda tüüpi planeetide jaoks siiski ühtne tekkelugu.

Uurimus laeti võrguvaramusse arXiv ja ilmub õige pea ajakirjas Nature.