Esimesed tuhat päeva alates lapseootuse algusest on uute teadmiste valguses lapse hilisema arengu ja haavatavuse osas kriitilise tähtsusega. "On teada, et ema depressioon raseduse ajal või sünnitusjärgsel perioodil on seotud ka lapse sagedasema haigestumise ning haiglaravi vajadusega tema esimesel eluaastal," kommenteeris Tallinna Ülikooli õppejõud ning psühholoog Kristiina Uriko.

Lapse turvalise arengu- ja kasvukeskkonna loomisel on oluline, millise suhte ema lapsega loob ja milline on ema käitumisvalikuid suunav ning toetav taustsüsteem. Tänases infokülluses ei pruugi tulevasel lapsevanemal olla lihtne erinevate soovituste vahel valikuid teha.

"Vahel kõrvalseisjad unustavad, et varases arengujärgus laps oma vajadustest sõnadega märku ei anna. Ema ja laps suhtlevad ainulaadsel moel. Selleks, et laps saaks turvaliselt kasvada, loob ema erilise lähedussuhte oma lapsega ning seda usalduslikku suhet tuleb igapäevaselt kasvatada. Kui kurvameelsus kuhjub, siis on see raskendatud," rääkis Uriko.

Ta lisas, et depressioon on tänapäeval teemana laual arvatavasti rohkem kui kunagi varem: "Depressioon on oma ajastu nägu. Võimalik, et täpsemalt mõistame oma ajastu hingeelu alles tagasivaates."

Ravijuhendite kõikuv tase

Rahvusvahelise teadlasrühma läbi viidud uuring selgitas, et rasedusaegse ja sünnitusjärgse depressiooni ravijuhendite kvaliteet Euroopas on riigiti erinev. Sellal kui nõustutakse, et psühholoogiline abi võiks ravi puhul olla võimalusel eelistatud valik, puudub näiteks ühtne arusaam depressiooni varase avastamise ja diagnoosimisega seotud küsimustes.

Täpsemalt võeti vaatluse alla 30 riiki, teiste hulgas ka Eesti. Neist 11 riigis oli olemas rasedusaegset ja sünnitusjärgset depressiooni käsitlevad ravijuhendid. "Ravijuhendid on suunatud nii tervishoiutöötajale kui ka patsiendile, kuid samas omavad tähtsust ka tervishoiupoliitika kujundamisel," rääkis uuringu kaasautor Uriko.

Ravijuhend peaks hõlmama tõenduspõhiseid juhiseid rasedusaegse ja sünnitusjärgse depressiooni ennetuse, sõeluuringu, diagnoosimise ja ravimise kohta. Pea kõik ravijuhendid sisaldasid juhiseid sõeluuringute läbiviimiseks, farmakoloogiliseks raviks ning psühholoogilise abi rakendamiseks.

Seevastu käsitlesid ainult mõned juhendid diagnostikat ning pakkusid lisanduvaid soovitusi, näiteks ennetustöö, informeerimise ja teadlikkuse suurendamise kohta. Samuti toodi uuringus välja, et ravijuhendite ajakohastamine uue informatsiooni lisandumisel vajab edaspidi senisest suuremat tähelepanu.

Rasedusaegse ja sünnitusjärgse depressiooni ravijuhendite koostamist teeb keerulisemaks asjaolu, et meeleoluhäire käsitlemisel tuleb lähtuda ka sotsiaal-kultuurilisest taustast, mistõttu ei saa kõigile ühe mõõdu järgi soovitusi jagada. "Üks-ühele mudeleid teistest riikidest üle võtta ei saa. Igaühel tuleb suuremahuline kodutöö ise ära teha," arutles Uriko.

Keeruline diagnoosida

Psühholoogi sõnul muudab depressiooni diagnoosimise sünnitusjärgses perioodis keeruliseks asjaolu, et depressioonile viitavaid sümptomeid võidakse ekslikult pidada sellele eluetapile loomulikuks ja isemööduvaks. Lisaks on sünnitusjärgsel perioodil enamasti tähelepanu keskmes lapse tervise ja tema eest hoolitsemisega kaasnevad küsimused ning ema toimetulek võib jääda tagaplaanile. Samas ei tähenda igasugune meeleolulangus tingimata depressiooni.

"Hetkeline masendustunne on oluliste elumuutustega kaasnev normaalne tundeelu reaktsioon. Sellisel juhul võib vajalikuks osutuda ennekõike naise kohanemist ja lapse eest hoolitsemisega seotud toetava tervisenõustamise tagamine," märkis Uriko.

Samas võib tekkida ka olukordi, kus varased depressiooni sümptomid jäävad tähelepanuta. "Nii ennetamine kui ka varane meeleoluhäire avastamine on keerukas, kuid võimalik ja vajalik. Töötatakse selle nimel, et abivajaja ning tema lähedased teaksid, millal ja kuhu on võimalik pöörduda abi saamiseks. Abi kättesaadavuse tagamisel on oluline tõhus võrgustikutöö erinevate terviseteenuse osutajate vahel," rääkis Uriko.

Raskustele tuleks reageerida kohe, kui need tekivad. "Enamasti pöördutakse esmalt oma lähedaste poole. Kui arvame, et kõigega tuleb tingimata üksi hakkama saada, siis võime muuta nii enda kui ka oma lähedaste elu keeruliseks. Toetuse ja abi küsimine on loomulik. Vajadusel on võimalik konsulteerida tervishoiutöötaja või psühholoogilist abi osutava spetsialistiga," arutles Uriko.  

Depressiooni varane avastamine

Siiani puudus Eestis meeleoluhäire varaseks avastamiseks rasedusaegset ja sünnitusjärgset spetsiifikat arvestav hindamisvahend. Nüüd on kohandatud kasutamiseks eestikeelne enesehindamisel põhinev Edinburghi sünnitusjärgse depressiooni skaala (Edinburgh Postnatal Depression Scale, EPDS). See on nii valdkonnapõhistes teadustöödes kui ka kliinilises praktikas rasedusaegsel ning sünnitusjärgsel perioodil meeleoluhäirete sõeluuringuks maailmas enim kasutust leidnud mõõdik.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut kohandas varase depressiooni avastamist võimaldava hindamisvahendi kasutamiseks ka Eestis. "Koostöös esmatasandi tervishoiutöötajatega on rasedusaegse ja sünnitusjärgse depressiooni sümptomaatika hindamine hetkel piloteerimisel ning seega üks oluline samm meeleoluhäire õigeaegse riski väljaselgitamiseks ning ka teadlikkuse tõstmiseks tehtud," kommenteeris Uriko.

Uuring ilmus ajakirjas Acta Psychiatrica Scandinavica.