Sotsiaalmeedia haarab siinkohal kõiki populaarseid platvorme nagu Facebook, Youtube, Twitter ja isegi Zoom. Lihtsalt kellegi fotode ja postituste laikimise või kommenteerimise võimaluse asemel on nende puhul oluline, et neil on teatud lubavused. Muu hulgas võimaldavad need erinevaid õpitegevusi, nagu digitaalsete õppematerjalide jagamist, ülesannetele vahetult tagasiside andmist ja rühmaarutelusid.

"Valdavalt on Eesti õpetajatel üismeedia toimimisest hea arusaam ja nad näitasid ka pandeemia ajal selles vallas oma vilumust. Õppetöös on selle kasutamine aga enamasti operatiivne, mitte kontekstuaalne. Piltlikult võib võrrelda seda äsja pastapliiatsi saanud õpilasega. Ta mõtleb veel sellest, kuidas pastapliiatsiga kirjutada, ja vähem sellest, mida ta kirjutab," selgitas Wilson Ofotsu Otchie, Tartu Ülikooli haridustehnoloogia nooremteadur.

Muu hulgas pidurdab see uuenduslike ideede teket. Pigem esitatakse uues kanalis lihtsalt oma tavapärast õppematerjali.

Halb maine

Wilson Ofotsu Otchie nentis, et õppetöös sotsiaalmeedia kasutamisele vaadati arenenud riikides pikka aega viltu. Varem tekkinud eelarvamusi aitas kummutada koroonapandeemia. Õpilaste distantsõppele saatmisel pidid õpetajad leidma lahenduse, kuidas õpilastega ühendust pidada ja õppetööd jätkata, milleks ka ühismeedia võimaluse andis.

"Mitmed õpetajad mainisid, kuidas nende kolleegid ei tundnud end Covidi-kriisi saabudes mugavalt, kuna nad polnud varem sotsiaalmeediat taolise abivahendina kasutanud. Nad mõistsid aga, kuidas see võimaldab õpilastega vahetumalt tegeleda ja nad kasutasid ka rohkem interaktiivset sisu," sõnas värske doktor.

Umbusk ühismeedia pakutavatesse võimalustesse on lääneriikides Otchie sõnul mõistetav. Reeglina on haridussüsteem piisavalt heal tasemel, et kontaktõpe pakub eriti loodusainete õpetamisel mitmeid eeliseid, sh võimalust ise käed külge panna. Digilahenduste puhul valitseb aga tema sõnul mõneti põhjendamatult arusaam, et hea asja eest tuleb maksta ja tegu peab olema just õpetamise tarbeks loodud keskkonnaga. "Kuna arenenud riikidel on tasemel tööriistad, pidasid nad sotsiaalmeediat pahnaks," viitas nooremteadur.

Arengumaade võimalused

Ühismeedia kasutusvõimaluste üle hariduses hakkas mõtlema Otchie Ghana koolis loodusõpetuse õpetajana töötades. Koolivõrgu hõreduse tõttu peavad maapiirkondade lapsed kooli jõudmiseks kõndima seal päevas kohati maha üle kümne kilomeetri. Mõnikord on looduslike olude, näiteks kõrgete loodete ajal kooli pääsemine raskendatud.

Samas on Ghanas ligipääs internetile mh mobiilivõrgu vahendusel ligikaudu 80 protsendil elanikkonnast. Kui kõigi kooliaastate jooksul tarvilike õppevahendite soetamine käiks üle jõu, siis lihtsa internetiga ühendatava tahvelarvuti soetamine kasvõi järelmaksuga on tema sõnul paljudele taskukohane. Võimalus internetipõhiseks õppeks aitaks seega taolisi hariduslünki vähendada.

"Kui vaadata kasvõi Youtube'i, on see tasuta ja õpikuid pole vaja. See aitaks täita ÜRO harta 26. punkti, mille kohaselt on kõigil õigus haridusele, või parandada vähemalt õppekvaliteeti, kui teame, mis ülejäänud maailmas toimub," selgitas Otchie. Seejuures viitas ta, et hariduslike videote esitamiseks kasutab populaarset videokeskkonda ka suur osa Eesti õpetajatest.

Veel üks samm

Teisalt tuli Wilson Ofotsu Otchie väitekirja raames tehtud uuringutest välja, et Eesti õpetajad ei pea enamasti sotsiaalmeediat veel õppeprotsessi loomulikuks osaks. Viimane piirab seda, milleks nad ühismeedia tunnis appi võtavad.

Ennekõike kasutatakse nn esitlusele keskenduvat lähenemist, mitte aktiivsele suhtlusele ja ühisõppele toetuvad lähenemisviise. "On suur vahe, kas öelda õpilastele, et täna läheme me avastama merepõhja avarusi ja arutame seejärel, mida me nägime, või teatada, et vaatame videot mereelustikust ja tehke nüüd kõvasti märkmeid," tõi nooremteadur näite.

Viimane võiks ka selgitada, miks pole uuringutes nähtud, et klassiruumi sotsiaalmeedia toomine mõjutab eriliselt õpilaste õpitulemusi. "Kui õpetajad kasutavad ühismeediat operatsiooniliselt ehk viisil, milleks arendajad selle kavandasid, ei näe me selles kuigi palju pedagoogilisi elemente. Loodusainete ja matemaatika õpetamisel puudusid need minu uuringus üldse," viitas nooremteadur. Esikohal oli hoopis sotsialiseerumine.

Üldiselt on Otchie sõnul Eesti õpetajaskond sotsiaalmeediast kasu lõikamiseks siiski heal stardipositsioonil. "Enamik õpetajaid on praegu tehnoloogilise kirjaoskuse omandamise faasis vanusest sõltumatult. Seda saab õpetada. Suurem osa peavad aga õppima, kuidas ühismeedia kui uue tööriistaga dialoogi pidada, et see muutuks nende kehaosaks nagu jalgratas trikiratturi jaoks," viitas nooremteadur.

Teisisõnu, täpset sisulist kasutust pole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, vaid see kujuneb õpetaja ja ühismeedia vahelise suhte tulemusel. Taoline innovatsiooni soodustav vilumus saab tekkida vaid praktikaga.

Eestil on tema sõnul potentsiaali näidata eeskuju ülejäänud maailmale, sh arengumaadele. "Haridusuuenduste juurutamisel seisneb võti otse õpetajatega suhtlemises. Võime ette kujutada, kuidas üksikud rakukesed näiteks Ghanas või Hondurases lumepallina kasvavad, kui meil õnnestub leida mudel, mis just neis piirkondades hästi töötab," lisas Otchie.

Tutvu doktoritööga Tartu Ülikooli akadeemilise raamatukogu digikogus. Wilson Ofotsu Otchiet juhendasid Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste ja kaasprofessor Emanuele Bardone. Oponent oli Heidrun Allert Kieli Ülikoolist.