"Kui koolis käimisest on üksjagu aega möödas, jäävad reeglina meelde mälestused, mis on inimese jaoks kõnekamad või mingisuguse tugevama emotsiooniga seotud – ükskõik, on see siis positiivne või negatiivne emotsioon," sõnab Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika nooremlektor Kadri Soo.

Koos sotsiaalpoliitika kaasprofessor Dagmar Kutsariga analüüsis ta kursusel "Lapsed ja lapsepõlv" osalenud 70 üliõpilase häid ja halbu tundeid tekitavaid mälestusi kooliajast. Ülesande püstituse tõttu olid tudengite räägitud lood tema sõnul vägagi emotsionaalsed. "Rõhutati, kuidas mõnda hetke mäletatakse siiamaani eredalt, või et miski siiamaani kriibib hinge ja nii valus on mõelda sellele tagasi," toob Soo välja.

Uurijapaar vaatles kogutud lugude põhjal, millised kooliga seotud inimesed või olukorrad olid noorte inimeste mälestustes heaolutunnet tekitavad või seda kahandavad. Samuti huvitas uurijaid, kuidas koolipõlve kogemused ülikooli jõudnud inimesi nende endi meelest mõjutasid.

"Sina ei saagi sellega hakkama"

"Päris nii ei ole, et inimene lõpetab kooli ära ja lööb ukse selja taga kinni, vaid kooliaja seigad tulevad inimesega kaasa. Need võivad rohkemal või vähemal määral mõjutada ka tema täiskasvanuelu," osutab Kadri Soo mälestuste pikaajalisele mõjule.

Kuigi tudengitel paluti kirja panna üks head ja üks halba mälestust puudutav lugu, olid tunded neis sageli omavahel põimunud. Soo sõnul võis positiivne seik välja kasvada mingist negatiivsest asjaolust. "Näiteks võis õpilasel olla mingis õppeaines raskusi. Siis sai ta kelleltki abi – õpetaja või lapsevanem tuli appi ja lugu jõudis õpilase jaoks positiivse lahenduseni," kirjeldab ta. Selline mälestus andis lapsele eduelamuse ja võimestas teda edaspidi ise teisi lapsi aitama.

Teinekord suhtus aga mõni õpetaja õpilastesse hoopis eelarvamusega. Õpetajate ootuste mõju õpilaste hinnetele ja toimetulekule on Soo sõnul uuritud varemgi. Näiteks Ameerika kultuuris on õpetajaid, kes suhtuvad erinevalt eri kultuuritaustaga lastesse. "Meil taust võib-olla nii palju rolli ei mängi, aga kui õpetaja ootused õpilase suhtes on kallutatud, võib see mõjutada ka õpilase tulemust," märgib Soo.

Inimese sooritust mis tahes ülesannet lahendades ei mõjuta uurija sõnul üksnes suutlikkus seda lahendada, vaid ka meelestatus omaenda sisemisi ressursse kasutada ja iseend motiveerida. "Kui ma juba lähtun arusaamast, et ei saa hakkama, siis ma ei kasutagi kõiki oma ressursse ära ega küsi kelleltki abi. Ma lükkan ülesande kõrvale, sest ma ju niikuinii ei oska seda," tõdeb ta. Siin mängib tähtsat rolli õpetaja suhtumine lapsesse. "Kui õpetaja sisendab mulle, et "sa ei saa hakkama, sa oled rumal", siis ma võtangi selle teadmiseks ja mingil hetkel ma ei saagi hakkama," arutleb Soo.

Samas kergitab õpetaja julgustus ja toetus ning usk õpilase võimetesse õpilase sisemist motivatsiooni ning viib paremate tulemusteni, nagu ilmnes nii üliõpilaste mälestuslugudest kui ka varasematest uuringutest.

Õpetajad, kodu ja klassikaaslased

Kõige sagedamini meenutasidki jutustajad oma õpetajaid ja nende loodud õhkkonda klassis. Positiivselt meenutati õpetajaid, kes kasutasid mõnd ebatavalist õppemeetodit või arvestasid õpilaste arvamusega. "Üks tudeng kirjeldas, kuidas ühel päeval ei istunud klass mitte tavaliselt koolipingi taga, vaid nad panid padjad maha. See lõi kohe hoopis teise atmosfääri õppimiseks," toob Kadri Soo näite.

Koolielus ja õppetöös on tema sõnul väga oluline, et laps ei teaks peast üksnes korrutustabelit või ajaloosündmusi, vaid et tal oleks võimalus toimuvas päriselt kaasa lüüa ja ära kuulatud olla. "Tunnet, et nende isiku vastu pööratakse tähelepanu ning õpetajale lähevad korda ka nende muud teod, mõtted ja arvamused, toodi positiivsena välja," osutab nooremlektor.

Õpetajate kõrval rääkisid tudengid ka oma vanematest ja klassikaaslastest. Kodu ja vanematega seonduvat meenutati pigem positiivsena, ja kui koolis oli probleeme, siis tasakaalustava jõuna. "Vanemad võivad aidata nii ainet selgeks saada, kui ka emotsionaalselt toetada," märgib nooremlektor. Samuti meenutati vanemaid, kes püüdsid kooliga seonduvat lapse jaoks toredaks muuta – käisid näiteks temaga enne kooliminekut koolimaja vaatamas või kooliasju ostmas.

Koduse keskkonna negatiivseid külgi nimetasid meenutajad küll vähem, kuid mõni siiski mainis, et ei saanud kodust toetust. "Nemad olid ka need noored, kelle haridustee kulges siksakiliselt," tõdeb Soo: "Nad ei suutnud kohe kooli lõpetada, pidid teise kooli minema ja jõudsid siis ülikooli mingisuguse ringiga."

Vanematega seoses meenutati negatiivselt ka tajutud survet häid hindeid saada. "Kui juhtus, et sa ei saanud head hinnet, peljati selle tagajärgi. Seda sinnamaani välja, et tehti "kolmest" "viis" ja võltsiti allkirju," kireldab Soo. Meenutustes kohtas ka vanemaid, kes püüdsid siis last lohutada öeldes, et tema hirm on suurem kui halb hinne tunnistusel väärib. Halvemal juhul ootaski vanem suuremat huvi tundmata lapselt häid hindeid.

Klassikaaslastest rääkides meenutasid tudengid nii ühtekuuluvuse kui ka kiusamisega seonduvat. "Kui klassikollektiiv on ühtne ja tugev, siis see klass ise juba aitab kaasõpilasi raskustega hakkama saada," arutleb Soo. Kiusamise teema käis tema sõnul meenutustest samuti valusalt läbi ja tihtilugu oli neis lugudes negatiivsete tunnete allikaks ka õpetaja hoiak. "Rohkem oli lugusid, kus õpetaja ei saanud kiusamise lahendamisega hakkama või ei teinud välja, kui lugusid, kus õpetaja suutis leida kiusamisjuhtumile mingi positiivse lahenduse," märgib ta.

Üliõpilaste mälestuslood aga ka varasemad uuringud näitavad nooremlektori sõnul, et koolihariduses ei loe üksnes akadeemiliste oskuste ja vaimsete võimete arendamine, vaid kõigi suurte koolitarkuste omandamiseks on vaja ka hoolivaid ja turvalisi suhteid. "Koolikogemus tekib erinevate keskkondade koosmõjus," ütleb ta: "Mida tugevamad, toetavamad, hoolivamad ja julgustavamad on erinevad keskkonnad, seda hõlpsamalt kulgeb ka lapsel hariduse omandamine."

Kuula, kuula

Kadri Soo sõnul tõid üliõpilased ise välja palju soovitusi, kuidas koolikogemust parandada. "Tähtis on just selline kooli õhkkond, mis loob turvalise tunde ja tunde, et sa lähed korda," sõnab ta. Õpilane ei taha tunda end mutrina õppekava täitmise eesmärgi masinavärgis, vaid et õpetaja hooliks tema käekäigust ka väljaspool tundi.

Teiseks tõid noored välja, et neile meeldib, kui õpetaja kohtleb õpilasi võrdväärsena. "Tulemused siin artiklites esitavad päris suure väljakutse õpetajaharidusele," nendib Soo. Õpetaja-õpilase suhe ei tööta hästi, kui õpetaja näeb endas tähtsat haritud spetsialisti, kes jagab allapoole teadmist, vaid õpilast peaks võtma võrdse partnerina õppeprotsessis. "Kuula laps ära, ja kui tal on mingi ettepanek või arvamus asjast, leia endas julgust seda arvamust arvesse võtta," soovitab nooremlektor.

Omaette teemana tuli välja veel klassi suurus. Kuigi suuremaid koole ja klasse võib olla majanduslikult kasulikum pidada, võivad sellega kaasneda suurem anonüümsus ning sidemed õpetaja ja õpilaste vahel jääda nõrgaks. "Väiksemas koolis või klassis tunnevad lapsed lähedust rohkem ja õpetajal on kergem nendega personaalselt tegeleda," osutab Soo. Laiemalt sõltub see kõik tema sõnul muidugi sellest, kuivõrd taunib kohalik koolikultuur kiusamist ja soosib ühtekuuluvust koolikeskkonnas.

"Tegelikult see kõik on omavahel seotud: mida suuremad on lähedus, toetus ja turvalisuse tunne koolis, seda rohkem on lapsel motivatsiooni pingutada ja seda paremad on ka tema akadeemilised tulemused," ütleb ta.

Igal ajal ja igal maal

Uuringu teise autori Dagmar Kutsari sõnul tegi ta sarnase harjutuse ka 2016. aastal Frankfurdi Goethe Instituudis oma kursusel osalenud üliõpilastega. Tulemus oli tema sõnul üllatav: Saksa tudengid meenutasid kooliga seoses sarnaseid heaolu loovaid ja takistavaid asjaolusid koolis.

"Sarnaselt eesti üliõpilastega meenutasid ka nemad koolikiusamist, õppimist hinnete pärast ja sõprade kaotust koolivahetuste tõttu," loetleb Kutsar. Kahe riigi tudengid rõhutasid mõlemad õpetaja eetilise käitumise tähtsust laste heaolu tagamisel klassis, samuti õpilaste kuulamist ja nendega arvestamist. "Veelgi enam, sarnaseid aspekte koolikeskkonnast toovad välja ka praegused kooliõpilased," märgib uurija varasema töö põhjal.

Uues artiklis tõid autorid aga välja, et heaolu kahandavad olukorrad koolis on püsivad ehk ajast aega lahendamata. Samuti on need püsiva mõjuga õpilaste edaspidisele elule ehk  eri aegadel õppijad toovad nende mõju rõhutades esile sarnaseid asju. "Sestap on õpiedu kõrval samavõrd oluline pöörata tähelepanu heaolule koolis – seda rõhutab ka Haridus 2035 Eesti hariduse visioonidokument oma teises alateemas," sõnab Kutsar.

Kadri Soo ja Dagmar Kutsar kirjutavad oma uurimistulemustest ajakirjades International Journal of Emotional Education ja Mäetagused.