Mõttekoda Praxis haridusanalüütik Elisabeth Kendrali rääkis, et kuigi Eesti õpilased sooritavad edukalt PISA-teste, siis ei ole sellest palju kasu, kui needsamad noored on õnnetud ja oma muredega üksi. Kendrali sõnul on kiusamine Eestis jätkuvalt suur probleem ja oma kooliajal kogeb seda ligi viiendik õpilastest. Selles kurvas statistikas paistavad Eesti, Läti ja Leedu silma just selle poolest, et kiusamist esineb Balti riikides rohkem kui mujal Euroopas.

Kuigi noori kiusatakse Eestis palju, on ka mitmeid kiusuennetusprogramme. Paljud neist on tõenduspõhised. Mõttekoda Praxis uuris kuivõrd taolised programmid üldse aitavad Eestis kiusamist vähendada. Uuringus vaadeldi, milliseid programme koolides kasutatakse ja kuidas neid rakendatakse. Kui aga koolis ei tegeleta kiusuennetusega, siis mis põhjustel. "Kui teame vastust neile küsimustele, siis saame tulevikus toetada koole paremini kiusuennetuses," sõnas Kendrali.

Uuringust selgus, et tuntud kiusuennetus- ja väärtuskasvatusprogrammid nagu  KiVa, "Kiusamisest vabaks!", VEPA, TORE, Vaikuseminutid, Hooliv klass või Hea kooli mudel on koolitöötajate hinnangul kiusamise ennetamiseks kasulikud. Üldiselt suurendavad need koolis näiteks seotustunnet ja täiskasvanuid teavitatakse kiusamisest sagedamini. Samal ajal pole aga nende rakendamine süsteemne.

Paljudes koolides seisab programmi läbiviimine üksikute koolitöötajate õlul. "Kui üks-kaks õpetajat või tugispetsialisti tegelevad ennetustegevustega, siis tegelikult on juba hästi. See tähendab kümneid või isegi sadu õpilasi, kes saavad osa neist tegevustest. Küll aga ei taga see, et need tegevused soiku ei jääks. Veel parem oleks, kui lähenemine kiusuennetusele koolides oleks koos kooliperega läbi mõeldud," sõnas Kendrali.

Murekohana tuli uuringust välja, et koolipersonal on tihtilugu ülekoormatud. Kui keegi isegi kiusuennetusprogramme eest veab, võivad nad tunda end sellega üksi. "Tuli välja ka juhtumeid, kus mõned koolitöötajad avastavad kooli kodulehelt, et samas koolis peaks olema veel inimesi, kes programmiga tegelevad," sõnas Kendrali. See näitab, et süsteemset ja eesmärgistatud lähenemist on kiusuennetusele vähe. Nii võib kergesti juhtuda, et peale tulevad uued programmid. Õpetajad aga võib-olla tahaksid mõne kindla programmiga jätkata.  

Uuringust selgus, et umbes pooled koolitöötajatest ei usu üldse, et nad saavad kiusamist takistada. "Just eakamad õpetajad on need, kes sellesse vähem usuvad," sõnas Kendrali. Peale selle tajuvad mõned koolitöötajad kiusamist paratamatuna. Tihtipeale on kiusamine varjatud ja liikunud järjest enam küberruumi, kust õpilased võtavad selle endaga igale poole kaasa.

"See tundub õpetajate jaoks võimatu probleem, millega tegeleda, sest kiusamine ei ole enam ainult koolikiusamine, vaid toimub erinevates keskkondades," ütles Kendrali. Ta on siiski veendunud, et kuigi kiusamist võib toimuda igal pool, siis kiusuennetuse koht on koolides ja ainetundides, sest koolikeskkonnas saab sellele jälile saada.  

Kiusaja positiivset muutust tunnustatakse

Üks kiusuennetusprogramm on näiteks Hooliv klass, mis on suunatud 6.–7. klasside õpilastele ja mille eesmärk on luua klassist hooliv meeskond. Programmi abil proovivad koolitöötajad kiusu ennetada ja juba olemasolevat kiusamist vähendada. Oluline on lisaks õpetajate toetamine praktiliste meetoditega, kuidas klassikeskkonnas käituda, kui õhkkond klassis on kehv ja õpilasi kiusatakse. Programm pakub veel õpetajatele tuge ning konkreetseid meetodeid kiusamisse sekkumiseks ja selle ennetamiseks. Programmi metoodiline alus on motiveeriv intervjueerimine.

Haridus- ja noorteameti peaekspert Kristiina Valk rääkis, kuidas õpetajate tagasiside põhjal on programmi kasutades klassiruumis muutunud eelkõige see, et proovitakse märgata positiivseid muutusi. Hooliva klassi puhul ei seata fookusesse ainult seda noort, keda kiusatakse, vaid ka kiusajad. Kui kiusajate käitumises esineb positiivseid muutusi, siis õpetajad pööravad sellele tähelepanu.

"Õpilased, kes tavaliselt saavad pragada selle eest, et nad teisi kiusavad, saavad nüüd kiita, kui nende käitumises on positiivseid muutusi. See tõepoolest toob tulemusi ja vähendab klassis kiusamist," lausus Valk.

Valk tõi välja, et oluline on märgata sedagi, kui õpilast verbaalselt või füüsiliselt ei kiusata, aga hoopis tõrjutakse. "Näiteks ei võeta teda mängu või kaasata ühisüritustele. See on väga kurb kiusamise vorm," sõnas ta.

Lühikese ajaga head tulemused

Kohtla-Järve kool osaleb teist aastat aga KiVa ehk kiusamisvastases programmis. Programmi koolipoolne koordinaator Ene Mändla ütles, et juba lühikese ajaga on näha häid tulemusi. Programmis osalevad nad kooliga seetõttu, et tagada lastele turvaline koolikeskkond.

Mändla sõnul märkasid koolitöötajad juba lühikese ajaga, kuidas laste teadlikkus kiusamisest on kasvanud ja nad oskavad abi küsida. Samuti räägivad lapsed sagedamini koolipersonalile, kui midagi juhtus. Mändla sõnul on see väga suur samm ja Kohtla-Järve kool plaanib kindlasti programmis osalemist jätkata.  

Valga Põhikool on samuti liitunud KiVa ehk kiusamisvastase programmiga. Eelmisel aastal pälvis kool ühtlasi tiitli aasta kiusuennetaja. Kooli KiVa meeskonna juht ja õpilasnõustaja Kristi Lee rääkis, et iga kooli ülesanne on tagada õpilaste nii vaimne kui ka füüsiline turvalisus, seepärast nende kool ka programmis osaleb.

Lee sõnul on viimaste aastatega koolis kiusamist jäänud märgatavalt vähemaks. Kui varem oli Valga põhikoolis 29 kiusamisjuhtu aastas, siis nüüd on üheksa juhtu. Tegemist on juhtumitega, millest koolipere teavitatakse. Loomulikult on aga jätkuvalt seiku, millega koolipersonal ei ole kursis. Neidki jääb aastatega vähemaks. Kui kolm aastat tagasi ei rääkinud 43 õpilast enda kiusamisest ehk kaks klassitäit, siis nüüd on neid lapsi 24, kes pole oma muret jaganud.

Iga aasta toimub KiVa koolidele õpilasküsitlus. Ühe küsimusena uuritakse, kas noort on kiusatud. Kui ta vastab jaatavalt, siis järgmisena küsitakse, kas õpilane rääkis sellest kellelegi ja kui, siis kellele. KiVa annab koolidele tagasisidet ja nii saavad koolid teada, kui palju võib nende koolis olla varjatud kiusamist. Seetõttu teabki Valga Põhikool, et 24 õpilast ei ole kellelegi kiusamisest rääkinud. Kokku õpib koolis 760 last.

Küsimustik ei uuri, miks lapsed oma muret ei jaga. Kuna Lee töötab õpilasnõustajana, siis vahel, kui noor tuleb tema jutule hoopis näiteks mure pärast hinnete osas, siis hiljem kooruvad ka välja kiusamisjuhtumid. Kui Lee küsib, miks laps ei ole varem kellegagi oma muret jaganud, siis toob õpilane põhjuseks selle, et ta püüab ise hakkama saada ega taha olla koormaks.

"See on nii kurb, sest lapsed näevad, et emmed-issid teevad tohutult tööd ja on väsinud. Nad ei julge koormat veel lisada, sest näevad, et vanematel on niigi raske," sõnas Lee.  

Lee sõnul on oluline, et kui kedagi kiusatakse, siis sellest teavitatakse. KiVa koordinaatorid tuvastavad kolm tunnust: juhtunu oli pahatahtlik, korduv ja üks osapool ei suutnud ennast kaitsta. "Kui need kolm tingimust on täidetud, siis KiVA kooli meeskond tuleb kokku. Jagame ära, kes räägib kiusajaga, kes ohvriga. Suhtleme ka klassijuhatajaga, et leida kiusajale kaitsja," kirjeldas Lee.

Praxise analüüsist järeldus, et kiusamise vähendamiseks ei saa ennetustöö sõltuda üksikute töötajate entusiasmist, vaid peab olema läbimõeldud ja järjepidev, et kogu koolis oleksid kiusuennetusest ühised arusaamad. Elisabeth Kendrali soovitab koolidel see ühiselt ette võtta ja otsustada, milline programm konkreetsele koolile kõige paremini sobida võiks. "Kuna kiusamine on väga spetsiifiline agressiooni vorm, mida töötajad peaksid oskama ära tunda ja lahendada, siis sellest ei piisa, kui koolis lihtsalt väärtustatakse hoolivust," tõdes analüütik.

Kiusuennetusele aitaks Kendrali sõnul kaasa seegi, kui õpetajatel oleks ruumi ja aega oma tööplaanis teemaga tegelemiseks. "Klassijuhatajatund ei ole paljudes koolides üldse enam iseenesestmõistetav. Seega on aja ja ruumi loomine ennetustegevuseks koolides oluline soovitus," sõnas ta.