Küsimuste ja uurimishüpoteeside teke

Iris Reinula: Paljud ideed sünnivad eelnevat teadustööd tehes, näiteks kui eksperimendi tulemused on oodatavast hoopis teistsugused või selgub töö käigus, et mingi oluline osa on eelnevatest töödest välja jäänud. Kindlasti sünnib osa ideid ka puhtast uudishimust, kuidas miski töötab või mis on mingi nähtuse põhjus.

Marianne Kaldra: On olemas ka vajaduspõhised uuringud. On mingi põletav probleem, millele tuleb kiirelt lahendus leida, näiteks vaktsiinid, meie valdkonna puhul tegevused elurikkuse hoidmiseks, elurikkuse kadumist põhjustavate tegurite väljaselgitamine jms. Teadus peab vastama ka meie aja suurtele väljakutsetele.

Enne andmete kogumist tuleks püstitada hüpoteesid ja eesmärgid. Lähenedes asjale tagurpidi ehk enne andmeid analüüsides ja siis tulemust vaadates, tehakse enamasti enda elu raskemaks. Tagantjärgi võib tihtipeale avastada, et mõni oluline info on jäänud hoopiski kogumata. Hüpotees või uurimisküsimus määrab, kuidas edasine töö käib. Sellest oleneb juba see, kuidas ja missuguseid andmeid kogutakse.

Lihtsalt huupi andmeid vaadates võib sealt välja pigistada seoseid, mida seal tegelikult ei ole.

Ettevalmistused ja eeltöö

Reinula: Esimesena hakkan ilmselt teaduskirjandust läbi töötama, et vaadata, mis teised teadlased sarnasel teemal juba teinud on.

Kaldra: Lisaks guugeldamisele ja teadusajakirjanduse uurimisele tasub ka kolleegidega nõu pidada. Nii on võimalus saada kiire tagasiside, kas taolist asja on juba varem uuritud ja vahel saab ka kohe häid viiteid sobivatele allikatele.

Reinula: Üldse enne tööle hakkamist pead leidma endale rahastuse.

Loodusteadlase argipäev, andmete kogumine ja harrastusteadus

Reinula: Loodusteadlase töö on nii vaheldusrikas, et on raske välja tuua mingit keskmist tööpäeva. Näiteks suvel on teadlased tihti välitöödel ja koguvad andmeid. Talvel on rohkem tubaseid tegevusi, näiteks tegeletakse andmeanalüüsi, artiklite kirjutamise või laboritööga.

Kaldra: Välitööde-välisel ajal mööduvad argipäevad peamiselt arvuti ekraani taga – lugemine, kirjutamine, andmete analüüsimine, koosolekud jms. Suved on loodusteadlaste, eelkõige botaanikute jaoks enamasti päris tihedad, kuna siis toimuvad välitööd ja andmete kogumised.

Üks teaduse tegemise võimalustest on harrastusteadus, mis võimaldab kaasata tavalisi inimesi, kes aitavad teadust teha. Olgu see siis andmete kogumine, nende töötlemine või midagi kolmandat. Harrastusteadus võimaldab tihtipeale koguda kordades rohkem andmeid, kui seda suudaksid teadlased omapäi. See on igati teaduse osa ega pole tegelikult mingi eraldiseisev ja täiesti teistsugune asi teadusest.

Reinula: Hästi oluline on nende kaasamisel ülesande püstitus. Hea ja vajalik on ka see info, mis otseselt kohe teadustöös kasutusse ei lähe, aga selleks, et infot saaks kasutada, peab seda oskama õigesti küsida. Kui teadlased ootavad inimestelt abi andmete kogumisel, tuleb selgelt sõnastada, kuidas inimesed seda tegema peaks ja mis infot on vaja koguda.

Kindlasti on vaja ka selgitada, miks üldse sellist infot vaja on ja millisele küsimusele vastust otsitakse. Hea on ka, kui saab kasvõi pisteliselt kontrollida, kas saadetud info on tõene. Näiteks kasvõi fotode abil. See tagab, et info on usaldusväärne ja seda saab edasises teadustöös kasutada.

Andmeanalüüs ja andmete korrastamine

Reinula: Esmalt tuleks tagada, et andmed on kõik ühel alusel kogutud ja omavahel võrreldavad. Kui tegemist on teadlaste enda kogutud andmetega, ei pruugigi see väga keeruline olla. Tuleb vaid vaadata, et pole tekkinud nt sisestusvigu.

Mida rohkem on andmete kogujaid, seda keerukamaks asi muutub, sest iga inimene võib ülesandest veidi erinevalt aru saada. Näiteks nurmenukuandmete puhul oli meie esimene ülesanne vaadata, kas vaadeldi ikka nurmenukke. Selleks palusime inimestel lisada vaatluskohast fotosid.

Õnneks oli lisatud suuremale osale vaatlustest fotod, mille abil sai liigi kindlaks teha. Harrastusteaduse puhul peab ka vaatama, et välja saaks praagitud pahatahtlikult tehtud väärad vaatlused, nt väga ebatõenäoliste väärtustega vaatlused. Olenevalt uurimisküsimusest võib neid filtreerimise etappe olla veelgi rohkem.

Teaduslik arutelu ja koostöö

Reinula: Tänapäeval on pea võimatu teha teadust ilma, et puutuksid kokku teadlastega mõnest teisest riigist. Paljud teadusprojektid ongi planeeritud rahvusvahelisena ja võivad hõlmata kümneid partnerasutusi erinevatest riikidest. Iga teadlasrühm panustab projekti oma kompetentsile vastava "ehituskiviga". Mõned uuringud pole mõeldavadki ilma ulatusliku koostööta. Näitena võib siin tuua CERN-i ehk Euroopa Tuumauuringute Keskuse, kus osakestefüüsika alal tegutsevad ja panustavad teadlased paljudest erinevatest riikidest.

Teadlased peavad ka sõna otseses mõttes dialoogi. Nad võivad teadusartiklites teiste tehtud töödega nõustuda või neid ümber lükata. Ka teaduskäsikirja lõppversioon valmib tegelikult käsikirja autorite ja retsensentide vahelise dialoogina.

Väga hästi toimib ka koostöö eri ülikoolide vahel. Käisin ka ise näiteks oma magistritöö raames Šveitsis laboritööd tegemas. Selliseid lühikesi külaskäike tehakse päris palju, kus vahetatakse teadmisi ja oskusi. Muidugi toimib tänapäevases digiühiskonnas hästi ka suhtlus veebis.

Tänapäeval on üsna tavaline, et pärast doktorantuuri läbimist töötab teadlaskarjääri planeeriv noorteadlane paar aastat mõnes välismaises teaduslaboris, et oma silmaringi avardada ning uusi kogemusi saada. Nii et rahvusvaheline koostöö on tänapäeva teaduse lahutamatu osa.

Teadustulemustest käsikirjaks

Reinula: Teaduses on hästi oluline ühelt poolt usaldus ja teiselt poolt läbipaistvus. Teadusartikli üks mõte ongi see, et kirja tuleb panna kõik tehtu nii, et seda oleks võimalik ka korrata. Samas on teadusmaailmas ka surve teha asju õigesti ja ausalt. Teadlased on küllaltki harjunud kriitikaga ja ei pane pahaks, kui see on õigustatud ning aitab töö kvaliteeti parandada ja saada usaldusväärsemaid tulemusi.

Kindlasti on teaduspublikatsioonide avaldamine üks oluline osa, mis näitab teadlase kvaliteeti, kuid see ei tohiks kindlasti olla ainuke asi. Kahjuks on lihtne muid asju ära unustada, sest on teadusprojektide rahastamist otsustavatel instantsidel on lihtne vaadata vaid avaldatud teadusartiklite ja nende tsiteeringute arvu.

Paraku teadusartiklid enamasti akadeemilisest maailmast kaugemale ei jõua. Paljud teadusartiklid pole tavainimesele tasuta isegi kättesaadavad. Seetõttu on teadlastel oluline roll oma teadustöö tulemusi lisaks teadusartiklitele ka muudes meediakanalites tutvustada.

Artikli publitseerimine

Reinula: Teadusajakirjad on teadlaste hääletoru. Seal avaldavad teadlased oma teadustöö tulemusi, mis on vormistatud teadusartikliteks. Sellistes ajakirjades avaldamisel on üpris põhjalikud reeglid, kuidas tuleb artikkel kirjutada. Lisaks ei avaldata sinna saadetud artikleid lihtsalt niisama, vaid läbida tuleb eelretsenseerimine, mis tähendab, et teised teadlased hindavad, kas artikkel on kirjutatud piisavalt põhjalikult ning kas tehtud teadustöö on pädev.

Kuna teadlaste edukust mõõdetakse põhiliselt nende artiklite tsiteerimise hulgas, on just artiklite avaldamine üks oluline etapp teadlase töös. Mida paremas ajakirjas on töö avaldatud, seda suurema tõenäosusega leiavad teised teadlased selle üles ja tsiteerivad artiklit jällegi omakorda enda töödes. Läbi teadusajakirjade panustame kogu maailma teadusesse.

Uue teadmise kasutamine ja tulevik

Reinula: Teaduse teeb põnevaks, et kunagi pole kõik teada ja teadus ei saa kunagi valmis. Kuigi mõnda nähtust uuritakse juba väga pikalt, saame selle kohta ikkagi uusi asju teada. Darwin sai küll aru, miks on erikaelsus vajalik, kuid ta ei uurinud, mis näiteks mõjutab kahte tüüpi õite sagedust.

Meie oleme näiteks leidnud, et Eestis on üks mõjutaja inimeste lähedus. Mida rohkem ja tihedamalt elab inimesi nurmenukkude kasvukohtade läheduses, seda rohkem on see tasakaal paigast ära.

Kaldra: Nurmenukukampaania abil kogutud andmed kinnitasid lisaks, et populatsiooni suurusel on oluline roll. Väiksemates nurmenukupopulatsioonides on õietüüpide tasakaal rohkem paigast ära, mis tähendab, et sellised populatsioonid pole sama jätkusuutlikud, kui on suuremad nurmenukukogumikud.

Reinula: Kuna meil on suuremal osal vaatlustel olemas ka koordinaadid, saame sinna juurde lisada küllaltki palju andmeid, näiteks kliimast või maakasutusest. Praegu uurimegi, kuidas näiteks metsa pindala või temperatuur erikaelsuse tasakaalu mõjutavad. Mõtted liiguvad ka selles suunas, et kasutada ajaloolist maastikku kirjeldavaid andmestikke, sest mõnikord võivad muutused looduses aega võtta ja nt 50 aastat tagasi toimunud muutuste mõju ümbritsevas maastikus võib mõnedele pikemaealisematele taimedele alles nüüd kohale jõuda.

Kaldra: Eestis oleme uurinud erikaelsust inimeste abiga juba kolm korda ja sel aastal üle Euroopa juba teist korda. Mastaapne andmete maht annab meile tööd tükiks ajaks. Lisaks on meie algatus inspireerinud teadlasi mujal Euroopa, kes ka enda uurimisküsimustele vastuseid saavad meie kampaania abil kogutud andmete najal. Naljatades julgeks vast öelda, et Darwinile häbi ei tee.

Harrastusteaduse väljavaated

Reinula: Välismaa teadlastele on eriti silma jäänud nurmenuku algatuse harrastusteaduslik pool. Oleme saanud palju positiivset vastukaja ja ka teisi inspireerinud. Eesti andmete põhjal tehtud töös leidsime, et ühte tüüpi õisi (S-tüüpi) on süstemaatiliselt rohkem. Seda ei ole varasemad tööd leidnud. Samas tekitab see jälle küsimusi, miks see nii on.

Kaldra: Lisaks oleme tagasisidena palju kuulnud, kuidas tegu on olnud väga hea võimalusega maastikumuutuste ja elurikkuse teemade tutvustamiseks nii koolitundides kui ka laiemalt.

Reinula: Meie kogemuse põhjal on inimesed üsnagi valmis selliste kampaaniatega kaasa tulema ja teadust tegema. Mulle tundub, et harrastusteadus muutub üha populaarsemaks. Näiteks Ühendkuningriigis on sellised algatused üsna tavalised ja loodetavasti liigub see trend ka siiapoole.

Samas peab silmas pidama sedagi, et keskmine teadlane pole valmis kohe suure kampaania korraldamiseks. Selleks on vaja palju abi just kommunikatsiooni vallas, aga ka nt kodulehe ülesseadmisel ja muude alguses vähetähtsatena tunduvate ülesannete juures.

Siin saavad abikäe ulatada ülikooli tugistruktuurid, et aidata erinevate valdkondade vahel koostööd teha. Teadusprojektide raames peaks olema võimalik kasutada rahastust ka laiema publikuni jõudmiseks, nt ühismeedia vahendusel.

Kaldra: Ka mina näen Eestis häid väljavaateid harrastusteaduse laiemaks levikuks, kuid ei tasu alahinnata selle läbiviimise mahukust. Tahaks loota, et tulevik on helge, aga eks teaduskampaaniaid kummitab ka puuduv rahastus nagu üldiselt vähene teadusrahastus.

Samas, mida rohkem teadus näha on ka teadusega mitte kokku puutuvatele inimestele ja miks mitte neile läbi harrastusteaduse ka seda võimalust pakkuda, seda rohkem saadakse aru, kui olulist rolli teadus meie ühiskonna toimimises mängib.

Teadlaste aitamiseks tuleks piiluda ühes nurmenukuasurkonnas 100 nurmenukutaime õie sisse, et teha kindlaks, kas on tegu S- või L-tüüpi õiega. Kui nurmenukke on vähem, pole lugu. Väärtuslikud on ka väiksematest nurmenukukogumikest pärit andmed.

Nurmenukukogumiku suuruse mõju hindamiseks paluvad teadlased sel aastal vaatlejal hinnata, kas on tegu väikse asurkonnaga (< 100 isendi), või kasvab vaadeldaval alal mõnisada või suisa tuhandeid nurmenukke. Kui võimalik, võiks osalejad vaatlusest ja vaadeldavatest taimedest ka fotosid teha.

Andmed ja fotod saab kampaania veebilehel üles laadida vaatluskohas, kasutades selleks nutiseadet, või siis hiljem, kui vaatluse tegemiseks kasutati paberit ja pliiatsit. Vaatluskeskonnas leiab osaleja ka kõik muu vajaliku info.