"Minu töö näitab, et kuigi muutused olid institutsioonide vormides, siis mitte niivõrd palju normides, millega need institutsioonid seotud olid," ütleb Toulouse'i Ülikooli poliitikateaduste ja Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse värske topeltdoktor Teele Tõnismann viimastel aastakümnetel toimunud muutuste kohta Eesti, Läti ja Leedu teadusrahastuses.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös vaatles ta Balti riikide teadusrahastuse poliitikate reforme 1988. aastast 2010. aastate keskpaigani. Just sotsiaal- ja humanitaarteadustele keskendudes huvitas teda täpsemalt, mil määral on konkurentsipõhise rahastuse juurutamine seotud teadlaste omaaegsete rahvusvaheliste kontaktidega ja europaniseerumisega. Selleks tegi ta kolmes Balti riigis intervjuusid nii teaduspoliitikas osalejate kui ka sotsiaalteadlaste endiga ja analüüsis kirjalikke allikaid.

Vormilt uus, normilt vana

Teadusrahastus tuli Teele Tõnismanni sõnul Nõukogude Liidus keskselt Teaduste Akadeemiast või tööstustest. "See võis erineda olenevalt uurimisrühma asukohast ja suhetest, mille juhid said luua väljaspool olevate asutustega," kirjeldab ta. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud poliitiline segadus muutis aga järsult teadustöö keskkonda. "Moskva-poolne rahastamine lõppes, varem õitsenud tööstusharud varisesid kokku ja teadusuuringute eelarveid kärbiti või lõpetati need üldse ära," loetleb Tõnismann.

Seepeale asusid Baltikumi teaduskogukonnad tegutsema, et taastada võimalus ise oma käekäigu üle otsustada ja akadeemiline sfäär poliitilisest kontrollist vabastada. Kolme Balti riigi võrdlus näitas Tõnismanni sõnul, et Eesti läks võrreldes Läti ja Leeduga üsna kiiresti üle rahvusvahelistele teadusrahastuse normidele, sealhulgas riiklikule rahastusfondile ja konkurentsipõhistele projektitoetustele. Läti ja Leedu teadusrahastuse poliitikasse ei toonud kohemaid rahvusvahelisi standardeid ka liitumine Euroopa Liiduga. 

"Näitasin oma doktoritöös, et rahvusvahelistumise normid ja konkurentsipõhisus võetakse üle siis, kui sellega tegelevad poliitika tegemise tasandil teatud ressurssidega inimrühmad," selgitab Tõnismann. Teisisõnu, muutusi on ellu viinud ainult need, kes on ise oma õpingute ja töö käigus rahvusvahelise teadusrahastuse korraldusega kokku puutunud ning seejärel mujal õpitud norme kodumaale üle toonud.

"Eestis juhtus see nii vara sellepärast, et Nõukogude Liidu ajal said Eesti loodus- ja täppisteadlased üsna palju väljas käia erinevates riikides. Läti ja Leedu teadlastele ei olnud see erinevatel põhjustel võimalik," võrdleb uurija. Kuna Eestis soodustas eeskätt täppisteadlaste rahvusvahelist suhtlust siinse Teaduste Akadeemia ja kommunistliku partei ladvik, oli meil Tõnismanni sõnul juba 1990. aastate alguses olemas piisav hulk ettevõtlikke inimesi, kes tahtsid ja oskasid uued normid üle tuua.

Üleminek oli paiguti siiski vaid väline. Nimelt loodi 1990. aastate alguses Eestis ja Lätis teadusrahastusnõukogud, meil nime all Eesti Teadusfond (ETF). "Samas, need nõukogud eraldasid väikeseid toetusi suurele hulgale üksikutele teadlastele ja ainult mõned kõige olulisemad projektid läbisid rahvusvahelise eksperdihinnangu," osutab Tõnismann väliselt uue nähtuse sisulisele muutumatusele. Näiteks eraldas ETF 1995. aastal 2,88 miljonit eurot toetust 883 projektile 1211 esitatud taotlusest, mis tähendab, et toetust sai kaks kolmandikku projekte. 

Seeläbi kujunes projektitoetus uurija sõnul siinmail püsivaks rahastusallikaks, et teadlased üldse saaks ellu jääda. Nii kaotas projektiraha oma algse mõtte olla tippteadusele mõeldud lisatoetus. "Ühesõnaga, ehkki räägime vabaturumajandusele üleminekust, siis kuigi vormid muutusid, ei pruukinud normid valdkonnas kohe muutuda," tõdeb Tõnismann. 

Kui artikleid, siis artikleid

Kui algul jaotas ETF väikest projektitoetust paljudele uurijatele, siis nüüd jagab selle järeltulija Eesti Teadusagentuur (ETAG) raha pigem vähestele. "Need teadlased, kes on Eestist väljas käinud, tunnevad, et siinset teadusrahastust võib lugeda äärmiselt konkurentsipõhiseks," kirjeldab Teele Tõnismann praegust olukorda. Näiteks menetles ETAG 2021. aastal kokku 335 personaalse uurimistoetuse grandi taotlust, millest rahastuse otsuse sai 79 ehk üks neljast. 

Tõnismanni sõnul on aastatel 1988–2017 Eesti teadusrahastust kujundanud reformid suuresti oma kujundajate ehk peamiselt loodus- ja täppisteadlastest koosneva Eesti teadusadministratiivse eliidi nägu. "Näitasin oma töös, et teaduspoliitika kujundamise protsessis osalejad on informeeritud oma distsipliinidele kehtestatud normidest, ja oma õpingute- ja töö-trajektooridel loodud võrgustikest," kirjeldab ta. Eesti puhul tähendab see kahepoolset koostööd Põhjamaade teadlaskondadega, aga ka USA-ga ja teiste Lääne-Euroopa riikidega.

Tõnismanni huvitas tema töös aga muutuste mõju SSH teadlaste, täpsemalt sotsioloogide praktikatele ja viisile, kuidas nad oma tööst  räägivad. "Näitasin, et käitutakse pragmaatiliselt. Kui on vaja artikleid, siis neid publitseeritakse," sõnab ta. Samas pühendusid paljud sotsioloogid riigi- ja teadusraha jagamise korra vahetudes kas õpetajatööle või siis erinevatele riiklikele hangetele, näiteks rakenduslikele projektidele. "Seega on nende endi reaalsed tegevused ja publitseerimise nõuded tihti vastuolus," arutleb uurija. 

Kuna teadusrahastuse taotluse edu eeldab ohtrat publitseerimist, valivad SSH teadlased ajakirju, kus see käib kiiresti. Nii kaotavad nad Tõnismanni sõnul aja keskenduda. Samuti valivad vähemalt sotsioloogid uurija sõnul palju uusi rahastusallikaid ja on kiiresti valmis oma teemasid nende nimel muutma. "Näitasin oma töös, kuidas teadlased ise ei tunneta, et need normid tooksid kaasa suurt kasvu töö kvaliteedis," märgib ta.

Eesti näide pole tema sõnul siiski kõige äärmuslikum. "Näiteks Leedus on paljud kohalikud ajakirjad lisatud rahvusvaheliste ajakirjade nimekirja, mis võimaldab jätkuvalt oma keeles kirjutada, aga samas näidata rahvusvahelistumist," kirjeldab ta veel üht võimalust uute reeglitega kohanduda. Lätis puuduvad akadeemilised sotsioloogiauuringud Tõnismanni sõnul pea üldse ja sealsed sotsioloogid tegelevad eeskätt rakendusuuringutega.

Sellised kohandumisstrateegiad pole samas mingi Baltikumi eripära, vaid teised uurijad on neid täheldanud teisteski postkommunistlikes riikides. "Näidatakse, et projektipõhine rahastuse mõjud on erinevad vastavalt muule teadusrahastusele – kus on stabiilne baasrahastus, siis seal projektipõhisus võib olla väga hea; kus on ebastabiilne rahastus, seal mitte," võrdleb uurija. 

Vesi populismi veskile?

Sotsiaal- ja humanitaarteadlaste süvenemist takistaval rahastussüsteemil on Teele Tõnismanni sõnul tagajärjed. "Eesti sotsioloogidel ja paljudel teistel sotsiaalteadlastel laiemalt ei ole võimalik tegeleda stabiilselt ühiskonna- ja valitsuskriitiliste teemadega," ütleb ta: "Sellised tööd vajavad aastaid süvenemist." 

Kuigi tugevaid akadeemilisi uurimisrühmi leidub, sõltub enamik Balti sotsioloogidest Tõnismanni sõnul endiselt välisriikide partneritest – nii rahastuses kui ka metodoloogiate ja teooriate puhul. See peegeldab tema sõnul globaalset ebavõrdset tööjaotust sotsiaalteadustes.

 "Baltimaade teadlaste mitmekesine uurimistöö rahastamine ja avaldamispraktika ei kajasta mitte ainult konkureerivat teaduskeskkonda, vaid ka sotsioloogia kõrvalist positsiooni riiklikes teadusvaldkondade hierarhiates," ütleb ta. Sotsioloogia kõrvalisus kajastub tema sõnul ka sotsioloogiakogukondade koosseisus: "Balti sotsioloogid on enamasti naised ja nende palgad on madalamad kui nende kolleegidel täppis- ja loodusteaduste valdkonnas."

Siit edasi võiks Tõnismanni sõnul vaadelda, kuidas mõjutab postkommunistlike riikide akadeemiline ruum kohalikku poliitikat. "Näiteks võiks uurida selle seost paremäärmuslike erakondade tõusuga," pakub ta: "Kui nad seisavad silmitsi suhteliselt nõrkade sotsiaalteaduslike kogukondadega, võivad nad oma poliitiliste programmidega monopoliseerida ühiskondlikku diskursust." Kuna Eesti on rahvusvahelisel areenil oma teaduspoliitika reformidega pigem silmapaistev, peab Tõnismann võimalikku seost eriti paradoksaalseks.

"Laiemalt usun samuti et, kui aru saada mehhanismidest, mis selgitavad tänast olukorda, saab paremini aru ka sellest, kuidas seda olukorda muuta," ütleb ta ja soovitab igal lugejal tema tööst omad järeldused teha. 

Teele Tõnismann kaitses doktoritöö "Research Funding Reforms in the Baltic States: Institutional Heritage, Internationalisation and Competition from 1988 to mid-2010s" ("Teadusrahastuse reformid Balti riikides: institutsionaalne pärand, rahvusvahelistumine ja konkurents perioodil 1988 kuni 2010-ndate keskpaik")  13. juunil Toulouse'i Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Cécile Crespy Toulouse´i Ülikoolist ja professor Rainer Kattel Tallinna Tehnikaülikoolist.