Tallinna Ülikooli lingvistika doktorant Elvira Küün keskendub oma uurimistöös Eestisse kolinud ukraina peredele. Ühtlasi Tartu Ülikooli Narva Kolledžis eesti keele nooremlektorina töötav Küün uurib, kuidas proovivad ukrainlased säilitada enda jaoks võõras keelekeskkonnas emakeelt ja seda oma lastele edasi anda. Kuna uurimistöö valmis enne sõja algust Ukrainas, ei puudutanud see veel hiljuti Eestisse saabunud sõjapõgenikke. 

Uuringus osalenud pered olid väga erineva loo ja taustaga. Osa tuli Eestisse 2014. aastal Donbassi piirkonnast seoses sõjalise konfliktiga, teised olid siin elanud juba 40 aastat. Mitmed lapsevanemad tunnistasid, et kodus ei räägi nad lastega ukraina keeles piisavalt, eelistades pigem vene keelt. Seetõttu tundsid nad, et laste seos Ukraina ja emakeelega jääb napiks. Nii otsisid nad võimalusi, kuidas sidet emakeelega elavdada.

Tartu Ülikooli arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste rääkis, et mitmekeelsetes ja -kultuurilistes kodudes on laste keeleõppe seisukohalt edukaks osutunud soovitus, et igaüks kõneleb lapsega oma emakeeles – keeles, mida ta kõige paremini valdab ja milles ta ise on hariduse omandanud.

Sedasama reeglit on mitmes riigis, näiteks Taanis, ka lasteaedades sisserändajate laste keeleõppes edukalt rakendatud: üks kasvataja suhtleb lastega ainult uue maa keeles, teine laste päritolumaa keeles. Raskusi on olnud aga eelkõige sellega, et laste taust on kirju ja päritolukeeli mitmeid. 

Pühapäevakoolid loovad kogukonnatunde

Üks võimalus, kuidas võõras riigis kodumaa ja emakeelega sidet hoida, on rahvusvähemuste pühapäevakoolid. Kuigi sõnaga pühapäevakool võib paljudel seostuda usuõpetus, siis siin kontekstis pole need omavahel seotud. Vähemusrahvaste pühapäevakoolid tegelevad hoopis rahvuskultuuri edasiandmisega.

Ukraina pühapäevakoolis õpitakse tavaliselt kord nädalas ukraina keelt ja kultuuri ning kooliga liitumisel ei ole tähtis, milline on lapse kodune keel. Pühapäevakoolides tähistatakse muu hulgas koos vanematega rahvuslikke tähtpäevi, mis aitavad tugevdada Ukraina kogukonnatunnet Eestis.

"Pühapäevakoolis õppimise võimalus võib veidike leevendada igatsust kodumaa järele ja säärast õppimisvõimalust on mitmed Ukraina juurtega vanemad kasutanud," sõnas Elvira Küün. Seoses sõjapõgenike saabumisega Eestisse võib  vajadus kohtade järele pühapäevakoolides suureneda.

Haridus- ja teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse keelepoliitika valdkonna juht Ingar Dubolazov rääkis, et ministeerium toetab praegu kuut ukrainlaste rahvuskultuuriseltsi juures tegutsevat huvikooli ehk pühapäevakooli. Ta sõnas, et Ukraina rahvuskultuuriseltse võib olla Eestis rohkem, kuid nende juures ei tegutse oma huvikool ja nad ei ole ministeeriumilt toetust taotlenud. Küll aga peab ministeerium väga oluliseks, et pühapäevakoolid oleksid kättesaadavad Eesti erinevates piirkondades.

Seoses Ukraina kogukonna suurenemisega Eestis on ukrainlastel oma rahvuskultuuri hoidmiseks ja edendamiseks Dubolazovi sõnul mitmeid valikuid: liituda juba olemasolevate seltsidega või luua uus selts. 

Pole kellega rääkida

Oma uurimistöös nägi Elvira Küün, et kuigi Ukrainas elades räägiti peres ukraina keelt, siis järsu keskkonnavahetusega on kadunud osadel lastel soov emakeeles kõneleda, sest nad ei näe sellel mõtet. "Neil ei ole Eestis kellegagi ukraina keeles rääkida kui ainult pühapäevakoolis," lausus Küün. Siia saabunud sõjapõgenikud võivad aga olukorda muuta.

Uuringust selgus lisaks, kuivõrd olulist rolli mängivad isad selles, et võõrsil elavatel lastel ukraina keelega side säiliks. Teaduskirjanduses on Küüni sõnul võib-olla isade rolli veidike alahinnatud. On näiteid, ja leidis temagi oma töös, et just isa on võtmeisik, kes soovib, et laps valdaks ukraina keelt ning on võtnud õpetamise enda kanda. "Praegu on see muidugi valus teema, sest isad on sõjas, nad ei ole perega koos," sõnas doktorant.

Millises riigis noored oma edasist elu näevad, ei oska nad veel isegi öelda. Selgus, et noored ei mõtle eriti selle peale, kas nad soovivad ühel päeval Ukrainasse tagasi kolida. Küll mõlgutavad taolisi mõtteid nende vanemad. Üks vanem Sillamäelt justnimelt seepärast tahtis, et laps emakeelt ei unustaks, sest äkki tahab laps kunagi Ukrainasse tagasi pöörduda. "Noored ei mõtle nii pikalt ette. Nad vaatavad oma eakaaslaste ja suhtluspartnerite järgi, mis keelt oleks praegu vaja kasutada," rääkis Küün.

Soovitused sõjapõgenikega tegelevatele inimestele

Eestisse on alates 27. veebruarist saabunud üle 25 000 sõjapõgeniku. Elvira Küün oskab oma uuringu põhjal anda ka soovitusi, kuidas teha sõja eest pakku tulnud inimeste sisseelamine lihtsamaks. Näiteks võiks neile tutvustada erinevaid Eestis tegutsevaid vähemusrahvuste kultuuriseltse, mis tegutsevad Eesti eri paigus. Nii saavad nad suhelda ukraina keeles ja hoida kaasmaalastega sidet.

Arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste rääkis, et laste uute olude ja raskustega kohanemine sõltub suures osas sellest, kuivõrd hästi nende vanemad rasketes oludes hakkama saavad. Lapsevanema vaimse tervise probleemid mõjutavad last. Sellepärast tuleb tema sõnul lapsi toetades alati ka lapsevanematele tähelepanu pöörata.

Väga palju sõltub lapse kohanemine nende vanusest. Tulviste sõnul ollakse kõige haavatavamad esimestel eluaastatel ja teismeeas. "Sõprussidemete katkemine ja uue eluga kohanemine on just teismeeas lastele kõige raskem, sest ollakse ülitundlik sotsiaalse keskkonna suhtes. Sõprade olemasolu, nendepoolne tunnustus ja toetus on neile tihti isegi olulisem kui vanematepoolne toetus," lausus ta.

Seetõttu on Tulviste sõnul väga oluline, et Eestisse saabunud sõjapõgenikest lapsed leiaksid endale siin nii koolist kui ka Eestis elavate ukrainlaste hulgast eakaaslasi, kellega pidevalt lävida.

Millise keelega kooli?

Eestisse saabunud lastega sõjapõgenikud on praegu keerulise valiku ees, millisesse lasteaeda või kooli oma laps panna. Tulviste rääkis, et valiku teeb raskeks see, et paljud Ukraina lapsed ei ole pärit mitte ukraina-, vaid venekeelsetest peredest või ukraina-vene segaperedest. "Samuti loodab suur osa Ukraina peredest võimalikult ruttu Ukrainasse tagasi minna, kuigi keegi ei tea, millal see võimalikuks osutub," sõnas professor.

Elvira Küün nägi oma uuringus, et osa Ukraina sisserännanutest on teinud teadliku valiku vene õppekeelega kooli kasuks. Vanemad kartsid, et eesti keeles õppides läheb laps lukku ja õppeedukus võib kannatada. Üks uurimuses osalenud perekond märkis, et lisaks vene õppekeelega koolile valisid nemad ka Lasnamäe linnaosa elupaigaks, et lapsel oleks kohanemine lihtsam.

Teisalt oskas Küün tuua vastupidiseid näiteid. Uuringut tehes kohtas ta peresid, kus lapsed jätkasid õpinguid hoopis eestikeelses koolis. Nende laste näitel selgus, et eesti õppekeelega koolis õppimine ei takistanud kuidagi õppetöös osalemist ja edenemist. Doktorant arvas, et õppeedukuse puhul mängivad rolli nii õppija isikuomadused kui ka toetav keelekeskkond. "Ma usun, et mida noorem õpilane, seda kergem on tal uues keskkonnas kohaneda, ka keele omandamise mõttes. Igal juhul tuleb aga austada vanemate valikuid," sõnas Küün.

Pikemas perspektiivis on Tiia Tulviste sõnul Eestis elamiseks ja siinse eluga kohanemiseks kindlasti oluline, et Ukraina lapsed omandaksid eesti keele ja seda on raske venekeelses koolis teha. Ta rääkis, et keele omandamiseks on vaja pidevalt võimalikult palju selle keele keskkonnas viibida ja just selles keeles suhelda. Seda näitavad teadusuuringud kakskeelsete laste keeleomandamisest ja kinnitavad nende eesti laste kogemused, kes on vanemate töö pärast pidanud mõnda aega välismaal koolis käima ja mõnes nende jaoks alguses täiesti võõras keeles õppima.

"Lapsed omandavad uue keele kergesti, pigem on neil raske emakeelt varasemal sellisel tasemel säilitada, et see ei jääks "köögikeeleks". Mõistlik valik Ukraina lastele oleks kas eestikeelne kool või lõimumisklass. Õnneks on sõjapõgenike hulgas õpetajaid, kes saaksid ukraina lastele koolis ukraina keele tunde anda," lausus ta. Suureks toeks on Ukrainast äsja saabunud peredele võimalus suhelda siinse Ukraina kogukonnaga.

Vanematel on raskem

Kui lapsed kohanevad Elvira Küüni sõnul üldiselt kergelt ja keele õppimine läheb ladusalt, siis vanemate jaoks on uue keele selgeks saamine keerulisem. Üks ema rääkis, kuidas ta loeb laste kõrvalt nende kohustuslikku kirjandust, et enda keeletaju arendada.

Küüni sõnul kohanevad aga inimesed kiiremini siis, kui neil on tahe olemas. "Siia tulnud ukrainlased on natuke tabula rasa ehk nad on puhas leht. Sinna peale on kergem kirjutada eesti keelt ja kultuuri," rääkis ta.

Kuigi on raske ennustada, kui palju Ukraina peresid uue kooliaasta eel Eestisse jäävad, siis praegu on Küüni sõnul esmatähtis pakkuda uussisserännanutele turvatunnet, mis looks soodsa pinnase kohalikku keelekeskkonda lõimumiseks.

Selle hõlbustamiseks võiks doktorandi arvates kohalikud omavalitsused korraldada juba kevadel huvihariduse projekte, kuhu oleksid muu hulgas kaasatud ukraina noored. Kindlasti tuleks tema sõnul eesti keele ja kultuuriõppeks kasutada suvelaagreid. Seda selleks, et sügisel ei tunneks ukraina noored enam ületamatut keelebarjääri.

"Muidugi on taolisi laagreid juba ammu korraldatud, aga arvestades sihtrühma laienemist võiks arvesse võtta kultuuritundliku õppe ja vastastikku rikastamise põhimõtteid. Ehk mida on ukraina noortel õpetada meie noortele ja vastupidi."

Tiia Tulviste rääkis ka müüdist, et heal tasemel on võimalik omandada ainult üht keelt ja mitut keelt valdav inimene on paratamatult poolkeelne. Selline teoreetiline seisukoht valitses möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel. "Eestis kasutati taolisi teoreetilisi seisukohti tugeva venestumispoliitika ajal 1970­–1980. aastatel, kui hakati oluliselt piirama eesti keele kasutusala. Poolkeelne – kehva keeleoskusega – saab olla ka ainult ühte keelt osates," lausus ta. 

2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et ukrainlased moodustavad Eestis kolmanda etnilise grupi eestlaste ja venelaste järel (1,7 protsenti rahvastikust ehk täpsemalt 22 302 isikut).

Ukraina rahvuskultuuriseltside juures tegutsevad ja HTMilt toetust saavad huvikoolid:

• Kloostrikunstide Kool Labora (pidaja MTÜ Ukraina Kultuurikeskus)
• Maardu Ukraina Pühapäevakool (pidaja Ukraina Kultuuri-Haridusühing "Stožarõ")
• Ukraina Kaasmaalaste Kogukonna Pühapäevakool Vodograi (pidaja MTÜ Ukraina kaasmaalaskond Sillamäe Vodograi)
• Valga Ukraina laupäevakool "Kalõna" (pidaja Valga ukraina selts Kalyna)
• Ukraina kaasmaalaste pühapäevakool Nadija (pidaja Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis)
• Lääne-Virumaa T. Ševtšenko nim. Ukraina Kultuuri Pühapäevakool (pidaja MTÜ Loominguline Ühendus "Koit")