Teadlased kirjutasid tulnukatele uue sõnumi
Rahvusvaheline teadlasrühm koostas uue binaarkoodis sõnumi, mida levitada tulevikus võimalikele tulnukatele meie galaktikas. Sõnum on üksikasjalik, kirjeldades nii inimeste keemilist koostist, Maa kaarti kui ka meie täpset asukohta Linnuteel.
Galaktika Laterna (BITG) nime kandev sõnum on uusversioon 1974. aastal valminud Arecibo sõnumist. Kuna viimase valmimisest on möödunud pea pool sajandit ja tehnoloogia on vahepeal kõvasti edasi arenenud, pidasid teadlased loogiliseks seda ajakohastada. California Tehnoloogiainstituudi astrofüüsiku Jonathan Jiangi juhitud töörühma uus sõnum ootabki nüüd avaldamiseks retsensioone, vahendab Gizmodo.
Uue sõnumi alguses on juttu peamistest matemaatika ja füüsika mõistetest. Nagu autorid ütlevad, aitab see luua pinna universaalseks suhtluseks. Järgmiseks kirjeldab nullide ja ühtede jada Maa elustiku biokeemilist koostist, planeedi asukohta Linnuteel ning digitaalseid vaateid meie Päikesesüsteemist, Maa mandritest ja inimese väljanägemisest. Muu seas sisaldab läkitus kutset tulnukatele, et nad samalaadse sõnumiga vastaks.
Jiang ja kolleegid kirjeldavad oma artiklis ka parimat moodust, kuidas sõnumit Linnuteel levitada ja kuhu täpselt peaks selle raadiolainetega suunama. Töörühm pakub välja, et edastamiseks võiks kasutada kaht suurt teleskoopi: Hiinas asuvat viiesajameetrise apertuuriga kerajat raadioteleskoopi (FAST) ja Californias asuvat SETI instituudi Alleni raadioteleskoopi.
Postkaardi asemel PowerPoint
Uus sõnum BITG teeb võrreldes 1974. aasta Arecibo sõnumiga suure sammu edasi. Toonane sõnum oli selge, sisutihe ja otsekohene, aga tänapäevaste standardite järgi väga algeline. See sisaldas numbreid ühest kümneni, peamiste keemiliste elementide aatomite osakaalu, DNA kirjeldust, inimese kujutist ning Päikesesüsteemi joonist, mis luges veel Pluutot planeediks, ja Arecibo teleskoobi lihtsustavat kujutist.
Sarnasel moel püüdsid tulnukatega kontakti saada ka Vene teadlased aastail 1999–2003 oma Kosmiliste kõnedena tuntud projektisarjas. Aastal 2017 saatsid aga Hispaania Sónari elektroonilise muusika festivali korraldajad koostöös teadlastega 12,4 valgusaasta kaugusel oleva punase kääbustähe poole teele klippe oma festivalist.
BITG sõnumi koostajad võtsid eeskujuks algse Arecibo sõnumi valemi. Kui algne sõnum meenutas tähtedele saadetud postkaarti, siis uus läkitus on jusktui PowerPointi slaidikomplekt. Koostajate eesmärk oli sõnumisse pressida nii palju olulist infot kui võimalik. Nende jaoks kõige keerulisem oligi luua suhtlussüsteem, mis oleks mõistetav ka ühise keele puududes.
Mustvalge sõnum?
Ehkki inimkeelne matemaatika võib autorite sõnul olla tulnukatele mõistetamatu, on kahendsüsteem tõenäoliselt kogu mõtleva elu jaoks universaalne. Kahendsüsteem on nende sõnul matemaatika kõige lihtsam vorm, mis koosneb kahest vastandlikust väärtusest: null või üks, jah või ei, must või valge, mass või tühjus.
Kui kahendsüsteem oli universaalse keelena välja valitud, mõtlesid koostajad, mida nad veel tõsikindlalt tulnukate kohta teavad. Nad leidsid, et tulnukad elavad kindlasti meiega samas universumis ja seega kehtivad neile meiega ühised loodusseadused. Autorite sõnul pole välistatud, et tulnukadki on avastanud näiteks matemaatika, füüsika ja keemiliste elementide kohta samu tõdesid, mis inimkond.
Kõike seda eeldades otsustasid Jiang ja kolleegid alustada oma sõnumit algarvude jadaga ja kiire ülevaatega kümnendsüsteemist. Järgmiseks esitasid nad keemiliste elementide tabeli levinumatest elementidest, DNA ülesehituse kirjelduse ja sõnumi teele saatmise ajamärke.
Sõnumis on veel Maa asukoht Linnutee galaktikas, mis selgub kõrvutusest silmapaistva kerasparvede rühmaga – see võiks autorite hinnangul tulnukatest astronoomidele tuttav olla. Lisaks on sõnumis kutse, et tulnukad meile sarnase sõnumi vastu saadaks ja eelistatav raadiolainete sagedus, millel seda teha võiks.
Kogu selle info pakkisid autorid 13 tüki sisse, mille kogumaht on 204 000 bitti või 25 500 baiti. Võrdluseks mahuks kogu BITG sõnum vanale 13,3 sentimeetri laiusele flopikettale, kus jääks küllalt ruumi ülegi.
Arusaamatused pole välistatud
Autorite sõnul võib alati juhtuda, et tulnukad ei saa sõnumist midagi aru. Nad ei pruugi ühtede ja nullide jadasid mõista samamoodi kui meie. Võib ka olla, et kuigi tulnukad on intelligentsed, ei saa nad meie piltkujutistest aru oma vaimse võimekuse, taju- või kultuurierinevuste tõttu.
Töörühma sõnul tuleb sõnumi edastamiseks valitud teleskoope kohandada, et need sõnumi raadiolaine ühtse voona välja saadaks. Parim aeg selleks on nende sõnul märtsi ja oktoobri vahel, mil Maa kaldenurk Päikese suhtes segab edastamist kõige vähem. Edastatav voog peaks jõudma galaktika keskpunktist 13 000 valgusaasta kaugusele jäävasse kontsentrilisse rõngasse.
Kriitikud osutavad aga elevandile ruumis: kas võimalikke ohtusid arvestades peaks selliseid sõnumeid üldse ilmaruumi saatma. Kuna tulnukate käitumise, eetika ja motiivide kohta pole midagi teada, võib meie asukohta reetev sõnum meile hoopis karuteene teha.
Autorid vastavad kriitikute küsimusele ja ütlevad, et on kaalunud ka võimalikke vastuargumente. Siiski leiavad nad loogikale tuginedes, et kui üks liik on jõudnud oma arenguteel oskuseni üle ilmaruumi suhelda, peaks neil isekeskis olema ka tekkinud suur koostöövõime. Seega peaksid nad oskama väärtustada rahu ja koostööd.
Kriitikute sõnul langevad autorid aga vanasse lõksu ja peavad tulnukate arengu eelduseks nende heatahtlikkust. Samas ei tea sõnumi koostajad tulnukate tegelikust käitumisest midagi. Nii pole välistatud stsenaariumid, kus enesest teadlik maaväline rass püüab võimalikke ohte galaktikas hävitada või kus maaväline rass pole omaenda käitumisest samavõrd teadlik, kui me arvame.
Jiang ja kolleegid osutavadki, et vaja on avalikku arutelu ja võimalikult teadlikku konsensust. Kuidas täpselt peaks üleilmne kogukond võimalike maaväliste ohtude valguses selle konsensuseni jõudma, pole selge.
Samas on inimkond küll nõrgalt, aga järjekindlat reetnud oma asukohta alates raadiolainete kasutuselevõtust. Seega võib info meie olemasolust juba ilmaruumis levida.
Eelretsenseerimata artikkel on leitav võrguvaramust arXiv.
Toimetaja: Airika Harrik