Nüüd on Ameerika teadlased kokku pannud uue arvutusmudeli, mis näitab täpsemini ära, kuidas need seni üsna üldsõnaliselt esitatud seaduspärasused arvude keeles väljenduvad.

On ammu tähele pandud, et geograafilised tõkked nagu kõrged mäed või sügavad veed võivad soodustada mõne olemasoleva liigi kaheks uueks liigiks jagunemist, aga ka mõne juba hääbuva liigi lõplikku välja suremist.

Michael Landis St Louisis asuvast Washingtoni Ülikoolist ja ta kolleegid rakendasid oma loodud arvutusmudelit Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Kariibi mere saartel elutsevatele sisalikele.

Mudeli tulemustes ei olnud kvalitatiivses mõttes midagi uut: sisalikud levivad oma lähte-elupaigast enamasti pigem lähemale kui kaugemale, üle vee levivad nad aga aeglasemalt kui üle maa. Ehk teisisõnu, kauged kohad on pika maa taga ja vesi on märg.

Kuid kvantitatiivses mõttes osutab uus mudel enneolematult selgelt, kui kiire või aeglane sisalike levik üle maade ja vete siis õigupoolest on.

Muu hulgas ilmneb, et maad mööda hõivavad sisalikud uusi elupaiku kolm korda kiiremas tempos kui neil õnnestub oma areaali laiendada vetevälja taha.

Arvulised tulemused on teadlaste endi väitel heas kooskõlas seniste teadmistega sellest, kuidas sisalikuliigid on Ameerika maailmajaos aegade jooksul tegelikult levinud.

Nüüd loodavad nad, et mudel kehtib sama hästi ka muude loomarühmade kohta ja et sellest on abi näiteks kliimamuutuse tagajärgede ette aimamisel.

Autorid võimaldavad teistel teadlastel mudelit vabalt kasutada, oma senistest tulemustest annavad nad ülevaate Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.