"Kui alustasime uuringut 2016. aastal, võisime näha, et nutiseadmeid kasutati õppetöös praegusest harvem," ütleb Tartu Ülikooli nooremteadur Liina Adov. Lõviosal koolidest olid toona olemas kas tahvel- või sülearvutid, kuid enamasti lasti õppevahendina käiku isiklikud nutitelefonid. 

Nüüd, kus kahe aastaga on suur osa õppetööst vahelduva eduga kolinud arvutisse, on nutivahendite kättesaadavus Adovi sõnul rohkem päevakorras. "Nüüd mõistetakse, et see on oluline ja vajalik, mistõttu on mõeldud ka sellele, kas koolil oleks võimalik vajadusel peresid toetada ja neile seadmeid laenata," võrdleb ta.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös huvitas Adovit, kuidas ennustavad õpetajate ja õpilaste hoiakud ning valmisolek seda, kui palju nad õppetöös päriselt nutiseadmeid kasutavad. Kitsamalt keskendus Adov just STEM-ainetele nagu matemaatika ja loodusõpetus. Ta palus nii õpetajatel kui ka õpilastel täita küsimustiku ja tegi õpetajatega intervjuud nende digivahenditega õpetamise kogemustest.

Koos on julgem ja tore võiks ka olla

Laias laastus saab Liina Adovi sõnul nutiseadmete käikulaskmist õppetöös ennustada kahte tüüpi tegurite põhjal. Esiteks loeb inimese keskkond. "Kas meil on olemas taristu, et kasutust toetada? Kas koolikeskkonnas on sellele mingisugused normid või nii-öelda seadusandlik pool? Kas kool on võtnud vastu otsuse, et me kasutame või ei kasuta?" loetleb Adov. Samuti loevad siinkohal üldised suunad hariduses ja ühiskonnas.

Teiseks sõltub iga üksikisiku soov nutivahendite toel õppida temast endast. "Kas õpetajal või õpilasel on võimalus neid kasutada olemas? Kas neil on selleks tugi olemas?" selgitab Adov. Samuti on igal inimesel nutiseadmete kasutusega seoses omad hoiakud. Värske doktor keskendus just viimastele.

"Õpetajate puhul me nägime selgelt, et sotsiaalne toetus on oluline," toob ta välja. Nutivahendid lasid õppetöös tõenäolisemalt käiku õpetajad, kelle kolleegid toetasid ja õhutasid neid seadmeid kasutama või kasutasid vahendeid juba ise. Samuti kasutasid nutikaid lahendusi julgemalt õpetajad, kelle juhtkond seda soosis või neid sel teemal koolitustele suunas.

Ühtlasi ennustas nii õpetajatel kui ka õpilastel innukamat nutilahenduste kasutust see, kui nad uskusid enda võimekusse lahendusi kasutada. "Oluline on, et mul tekiks usk ja kindlustunne. Usk, et kui ma nüüd võtan nutiseadme tundi ja me teeme sellega midagi, siis ma tulen sellega toime," selgitab Adov. Kui õpetaja või õpilane iseenda kasutusvõimekuses kõhkleb, on siinkohal abi taaskord tugivõrgustikust, kellelt nõu küsida.

Õpilaste seas polnud kaaslaste tugi nii oluline, küll aga märgib Adov, et õpilastele loeb rohkem nutivahendi kasutamisega seotud emotsionaalne pool. "Kui õpilased nägid, et uusi lahendusi on tore kasutada, ja tajusid, et need aitavad õppimisele kaasa, ennustas see nende kasutust omajagu," toob ta välja.

Kuigi õpilased võivad väga oskuslikult kasutada nutiseadmeid suhtlemiseks, mängimiseks või muudeks vabaaja tegevusteks, ei kandu need oskused Adovi sõnul õppetöösse üle. "Kui neil pole ees mudelit, kuidas oma nutiseadmeid kasutada kas kodutööde tegemiseks, info leidmiseks või mingite probleemide lahendamiseks, on väike võimalus, et nad leiavad ise lahenduse, kuidas seda teha," põhjendab ta.

Andke aega ja tuge

Oma töö põhjal soovitab Liina Adov, et õpilasi suunaks ülesannete lahendamiseks nutikaid vahendeid eelistama just eneseusku süstiv kogemus. "Kui kogemus pole üldse tore, siis õpilased arvatavasti ei jää lahendust kasutama, isegi kui nad tunnis õpetaja käsu peale kaasa töötavad," ütleb ta.

Õpetajal on õpilaste kogemuse kujunemises suur roll, sest enamasti loovad ülesandeid just nemad. Adovi sõnul võis tal olla raskem õpilaste käitumist ette ennustada just põhjusel, et nende otsustusõigus õppeprotsessis on väiksem. "Õpetajal on enamasti enam võimalust valida, milliseid tegevusi tunnis ette võtta. Õpilased saavad siis nõustuda või mitte," selgitab ta.

Õpetajate kasutust oli värske doktori sõnul ennustada lihtsam ning 2020. aasta kevadel tehtud intervjuudes tõid õpetajad välja konkreetseid murekohti, mis neid uuenduste kasutamisel tagasi hoiavad. Näiteks mainisid nad ajanappust muude tegevuste vahel. 

"Kuigi õpetajad on väga leidlikud, et leida oma vajadustele vastavaid lahendusi, pole see alati nii lihtne, sest esiteks nende leidmine võtab päris kaua aega," seletab Adov. Teiseks võib leitud lahendus olla väga tore, kuid selle abil õppimiseks peab õpetaja ise looma ülesanded, mis tähendab samuti ajakulu. Isegi kui nutilahenduses on õppeülesanded juba olemas, peab õpetaja leidma aja õpilastele tagasisidet anda.

Samuti tõid õpetajad välja, et uue vahendi kasutuselevõtt tähendas nende endi jaoks algul õppimise ja eksimise perioodi. "Siin on küsimus, kuidas õpetajaid toetada, et nende ressurss saaks minna ikkagi õppetöö sisule ja vähem sellele, et õppida koos õpilastega kolm tundi, kuidas mingit vahendit kasutada," märgib Adov. Ta lisab, et tegu on väljakutsega tehnoloogiliste lahenduste loojatele, kes võiks mõelda, kuidas oma toode kooliperele võimalikult hõlpsasti kasutatavaks teha.

Kuhu edasi?

Liina Adovi sõnul oli tema töö üks eesmärk anda kätte juhtnööre tulevastele uurijatele. Kuna võrreldes uuringu algusega 2016. aastal kasutatakse nutivahendeid palju rohkem, tasub värske doktori sõnul edaspidi küsida hoopis, kuidas neid vahendeid kasutatakse. "Oma uuringus me leidsime ka, et kasutus võib olla väga erinev. See võib asendada tegevusi, mis toimusid klassiruumis, näiteks töövihikute täitmist," kirjeldab ta.

Nagu distantsõppe ajal ka juhtus, võib õpetaja paluda õpilastel saata talle foto oma ära täidetud töövihikust. Adovi sõnul on see üks viis, kuidas õpetajale õppimise toimumist nähtavaks teha. "Teisalt võib nutiseadme kasutus olla ka midagi sellist, mis poleks ilma tehnoloogiata võimalik," võrdleb ta. Näiteks on olemas interaktiivseid töölehti, mis annavad õpilastele tagaside. Samuti poleks uute lahendusteta võimalik teha rühmatööna õppevideoid. Selle teemaga Eesti uurijad Adovi sõnul juba ka tegelevad.

Veel osutab ta järgmistele uuringutele mõeldes, et varem on tehnoloogia kasutamise ennustamisel keskendutud inimeste valmisolekule. Vahetevahel on valmisoleku ja tegeliku kasutuse vahele tõmmatud võrdusmärk. "Oma uuringus aga näitasin, et valmisolek ei pruugi alati kasutust ennustada ja vahetevahel näeme, et otsest kasutust ennustavad hoopis inimese hoiakud," ütleb ta.

See tähendab, et inimene võib mõelda ja öelda, et on valmis uut tehnoloogiat kasutama, kuid õhku jääb küsimus, kas ta teeks seda ka päriselt. "Ma võin ka öelda, et olen valmis aitama kedagi, kellel kott läheb katki keset tänavat. Siis on järgmine küsimus, et kui ma olen seal olukorras, kas ma seda tegelikult teen, sest sel hetkel võib mul olla kiire," näitlikustab ta ja soovitab uurijatel ennustada tehnoloogiakasutust valmisoleku asemel mitmete mõjutajate valguses.

Liina Adov kaitses haridusteaduse erialal doktoritöö "Predicting teachers' and students' reported mobile device use in STEM education: the role of behavioural intention and attitudes" ("Nutiseadmete kasutamise ennustamine hariduses: käitumiskavatsuse ja hoiakute roll käitumise ennustamisel") 16. veebruaril Tartu Ülikoolis.