• Kooli teeb tugevaks ja säilenõtkeks koostöö koolijuhtide, õpetajate, tugispetsialistide ja lapsevanemate vahel.
• Koolid peaks omavahelise konkurentsi asemel rohkem koos tegutsema.
• Lapsevanem võiks üle vaadata, mis meeleolus tema laps uuele kooliaastale vastu läheb ja pakkuda lapsele vajadusel tuge ja mõistmist.
• Digitaalsete õppevahendite kasutamises vajaks Eesti õpilastel arendamist just tehnilised oskused.
• Kui distantsõppele minnakse, õpivad lapsed tõhusamalt, kui nad teevad seda digivahendite abil üheskoos, mitte igaüks üksi.

"Minu põhisõnum on, et oleme rahulikud, siis saame parimal viisil uue aastaga hakkama," ütleb Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor Äli Leijen. Teiseks soovitab ta õpetajatel, lapsevanematel ja õpilastel usaldada oma koolijuhte. "Arvestades, kuidas meie õpetajad ja koolijuhid on saanud hakkama viimased kaks aastat väga keerulises olukorras, siis arvan, et kõige tähtsam ongi usaldus nende vastu," ütleb ta.

Ka Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur Kairit Tammets nõustub, et koolid suudavad kaheaastase kogemuse järel oma õppetööd ise korraldada. "Ühelt poolt on haridus- ja teadusministeeriumi ja koolipidaja tasandil juhised väga vajalikud, et koolid oleksid teadlikud, kuidas teatud olukordades reageerida," möönab ta. "Teiselt poolt aga koolidele peaks jääma võimalus koostöiselt ise distantsõppe läbiviimist planeerida."

Teisisõnu ei peaks näiteks Tammetsa sõnul liiga jäigalt ette kirjutama, mitu korda nädalas ja kui pikalt peaks viima läbi videotunde. "Oluline on pigem variatiivsus õppetöö läbiviimisel ja selle osas saab õpetajate teadlikkust tõsta," ütleb ta.

Tammetsa koordineeritud uuring distantsõppe kogemusest näitas, et vähemalt esimese distantsõppe ajal oli vajalik tegeleda õpetajate teadlikkusega digitaalse õppevara kasutamise võimalustest, õpetajate võrgustikest, koolitustest ja headest praktikatest.

Need kõik aitavad Tammetsa sõnul õppeprotsessi mitmekesisemaks muuta distantsõppe olukorras. "Arvatavasti on õpetajate teadlikkus nüüd suurem ja kogemusi rohkem, aga haridustehnoloogilist tuge saab kindlasti õpetajatele veelgi enam pakkuda," märgib ta.

Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedaste ootaks riiklikul tasandil aga võimalikult pikka plaani. "Meie inimesed ei ole alati väga valmis määramatuks olukorraks. Sellepärast, mida pikemalt on võimalik midagi ette prognoosida ja reegleid öelda, seda parem," sõnab ta.

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste nooremteadur Õnne Uus lisab, et ülaltpoolt saabuvad sõnumid võiksid olla võimalikult selged ja kõigile koolidele ühtmoodi mõistetavad. "Võrdne kohtlemine võiks olla siinkohal märksõna," ütleb ta. Ehkki piirkondlikud erinevused on Uusi sõnul mingil määral loomulikud, ei tohiks korduda eelmise aasta kogemus, kus koolid olid piirkonniti vastandlikes olukordades.

Üheskoos ja säilenõtkelt

Võrdne kohtlemine on Õnne Uusi sõnul algaval kooliaastal oluline igal suhtlustasandil. Oma last ära kuulaval lapsevanemal, õpilasele individuaalselt läheneval õpetajal ja õpetajaid individuaalselt kohtleval koolijuhil on Uusi sõnul kõigil siin oma roll. "Lõpuks peaksime sama ootama ka haridussüsteemilt, et see kohtleks iga kooli individuaalselt vastavalt olukorrale, mis just selles koolis hetkel on," seletab ta.

Distantsõpet uurinud Kairit Tammets peab samavõrd oluliseks koostöist koolikultuuri, sest just see määras erinevate osapoolte rahulolu ja toimetuleku distantsõppega 2020. aasta kevadel.

"Koolides, kus õpetajatele oli loodud võimalusi omavahel kogemusi jagada ja planeerida ühiselt õppeprotsessi, kus neil oli võimalus teha koostööd tugispetsialistidega, toimus tihe suhtlus vanematega, rakendasid õpetajad oma õppetöös mitmekülgsemaid õpetamisviise," selgitab ta.

Äli Leijen soovitab hariduselus sel aastal kõrvale jätta ka omavaheline võistlus, mis on Eestis väga levinud näiteks koolide edetabelite näol. "Erinevad akadeemiliste emotsioonide uurijad näitavad, et pidev võistlemine teeb väga paljud inimesed ärevaks ja õnnetuks," ütleb ta.

Konkurentsi asemel võiks koolides tema sõnul soodustada rohkem koos- ja koostöist õppimist. Sama mõtet toetab ka Õnne Uus. "Eriti just üksteisele lähedal asuvad või muidu koos toimetavad koolid võiks panna seljad kokku," pakub ta.

Tammetsa ja Uusi sõnul on oluline ka lapsevanemate vaatenurk. Tammetsa koordineeritud uuring näitas, et õpetajad, kes olid teadlikud, kuidas lapsel iseseisev õppimine edeneb, lähenesid õpilastele individuaalsemalt. Uus julgustab samuti koole lapsevanematelt nende vaatenurki ja ideid küsima: siis on nii kool kui ka kodu seotud ühise eesmärgi ehk laste õppetöö parimal moel toetamisega.  "Vahel võib tulla mõni särav idee ka mingi reaalse olukorra näite abil, kuidas mõni pere kodus on oma mure lahendanud," ütleb ta.

Kõik eelnev viib lõpuks Tallinna Ülikooli uuringu keskmes olnud säilenõtke kooli ideeni. Ühelt poolt tuleb säilenõtke kool heitlikes oludes toime, teisalt aga õpib kogetust ja teeb edaspidi midagi teisiti. "Kooli säilenõtkusele aitab kaasa eelkõige koostöine koolikultuur," märgib Tammets. Sellises koolis on õpetajad rahulolevamad, õppeprotsess on mitmekülgsemalt üles ehitatud ning arvestatakse õpilaste individuaalsete eripäradega, et õppeprotsess oleks kõigi osaliste jaoks tõhusam.

Mida mina teha saan?

Tulles riiklikult ja koolitasandilt üksikisikuteni, soovitab kliiniline psühholoog Õnne Uus uue õppeaasta eel kõigil asjaosalistel läbi mõelda, mida nad ise saaks olukorra kergendamiseks ning ülemäärase stressi ennetamiseks ära teha. "Lapsevanemana kindlasti saan vaadata kodus kiirustamata üle, mis olekus minu laps praegu uuele õppeaastale vastu läheb," soovitab ta. Kui laps on tavalisest rohkem endassetõmbunud, tema toitumine on muutunud ühel või teisel moel äärmuslikuks, laps on apaatne või leiab tulevikule mõeldes, et millelgi pole mõtet, tasuks Uusi sõnul vanemana valvas olla.

"Mõistlik oleks pidada toetav vestlus ning küsida lapselt endalt: kuidas sinul praegu läheb? Mida sina praegu tunned ja mõtled?" ütleb ta. "Siis tulekski lasta lapsel või noorukil kõneleda, nii et me ei sega vahele." Uusi sõnul on vanemal oluline last aktiivselt kuulata, mitte üldistama või lapse mure ilmnedes seda tühistama asuda.

"Lapse väljendatud teadmatuse, mure või ärevuse korral on soovitatav pakkuda täiskasvanulikku kohalolekut, tasakaalukat mõistmist, turvatunnet ning tuge," lisab Uus. Seda kõike tuleks tema sõnul teha siiralt, samal ajal rööprähklemata ning uurides: kuidas mina saaksin sind parimal viisil aidata?

Kui vanem kohtab lapsega vesteldes trotsi, tülpimust või tigedust, soovitab Uus vanemal leida vähemalt midagigi, mis tema lapsel hästi välja tuleb. "Olgu see siis mõni trenn, huviala või konkreetne õppeaine, mis lapsel edeneb paremini kui mõni teine," seletab ta. Teismelised näevad Uusi sõnul oma arenguga seotud hormonaalsete muutuste tõttu maailma sageli mustvalgena ja stressiolukorras võivad eduelamused neil lihtsalt meelest minna.

Samuti soovitab Uus perekondadel õppeaasta algul leppida kokku ühiselt toimimise reeglid. "Need ei peaks olema karmid. Pigem tasuks arutleda näiteks ühe töönädala kaupa, et kes, millal, keda viib või toob, kuidas logistika käib ja millal on ühised söömise ajad," loetleb ta. Veel on Uusi sõnul stressirohkel ajal abi, kui noorel on mingi regulaarne kooliväline hobi, millele turvatunde ning tasakaalu leidmiseks toetuda.

Õpetajatel soovitab Uus ootamatustega toimetulekuks hoida teadlikult oma töövõimet ja vaimset tervist. "Nad võiksid planeerida oma õppeaastasse teadlikke puhkusehetki ja lausa totaalset väljalülitamist," soovitab ta. Näiteks on tal soovitada psühholoogidelt pärit nipp: planeerida stressirikkal ajal oma päeva 20 minutit, mille jooksul inimene muretseb kõik oma mured ära ja kella kukkudes lõpetab muretsemise.

Nii lapsevanematele kui ka õpetajatele paneb Uus veel südamele, et kui nad ka ise vaktsineerimises kahtlevad, ei mõjutaks nad lapsi samas suunas. "Laps ju ei oska veel valida, mis on õige ja mis mitte. Ta võtab otseselt eeskuju täiskasvanutest," selgitab Uus. Algsele teadmatusele vaatamata on tema sõnul nüüdseks selge, et lapsed siiski põevad COVID-19 viirust ja võivad sattuda haiglasse just põdemisjärgsete tüsistustega.

Sestap tasuks täiskasvanutel Uusi sõnul hoiduda lastes kahtlusi tekitamast, vaktsiinivastasust õhutamast, järgida ise nii kodus kui koolis hügieeninõudeid. "Teadus- ning tõenduspõhisus, mis meditsiinis ütleb üheselt, et vaktsiin on ainus pääsetee ühiskonna avatuna hoidmisel, peaks olema aluseks ka hariduses," ütleb Uus. Vaktsineerituse protsendi suurendamise suunas liikudes tuleks tema sõnul seni aga vältida suuri kogunemisi koolides. "Kõik aulaüritused võiks praegu küll jääda tagaplaanile selgelt," märgib ta.

Sisuloomine – hea, vormistus – puudulik

Kui uuel õppeaastal siiski distantsõppest mööda ei pääse, kuluvad nii õpilastel kui ka õpetajatel marjaks ära erinevad digipädevused. "Kui õpilased on igaüks oma kodus, siis õppimine just nimelt koduste tööde mõttes võiks toimuda palju rohkem üheskoos, kasutades digivõimalusi," ütleb Margus Pedaste, kelle sõnul õpivad õpilased koos igal juhul tõhusamalt.

Ühes kolleegidega kaardistas Pedaste sel kevadel, mida digipädevus üldse õppimise kontekstis tähendab. Eesti koolide 3.–9. klassi õpilasi uurides valmis neil õpilaste digipädevuse hindamisvahend, mis kirjeldab seda kümne mõõtme kaudu. Uurijad eristasid sealjuures nelja digihoiakutega seotud, nelja oskustega seotud ja kaht käitumisega seotud mõõdet.

Pedaste sõnul on hoiakud alustuseks kõige tähtsamad, sest nendest sõltub valmisolek üleüldse digivahenditega toimetada. Seejärel saab õpilane omandada erinevaid digivahenditega tehtavaid operatsioone. "Kolmandaks saab ta hakata nendega juba midagi sisulist tegema," seletab Pedaste.

Hoiakutest loevad esiteks sotsiaalsed aspektid ehk kas õpilane tunneb, et uut tehnoloogiat kasutama asudes on tal vajadusel teiste tugi olemas. "Õpetaja või lapsevanem ei pea tingimata kogu aeg olemas olema, toeks võivad olla õed-vennad, aga samamoodi ka klassikaaslased omavahel," ütleb Pedaste.

Hoiakutest hinnati veel, kuivõrd tunneb õpilane end ise oma digivahendikasutust juhtivat. Samuti jälgiti Pedaste sõnul ega uus tehnoloogia õpilases ärevust ei tekita, ning kas õpilane eelistab mingis tegevuses digiseadet muudele võimalustele.

"Meie kevadine katsetus näitas, et õpilaste digihoiakud on üldiselt suhteliselt positiivsed. Samas digioskusi pole neil nii palju, kui võiks igapäevasest pildist arvata," ütleb ta. Oskustest hinnati esmalt õpilase digivahendite kasutamise tehnilisi oskusi, seejärel sisulisi oskusi, nagu tekstidokumentide, õppevideote, kodulehtede, esitluste ja muu taolise loomist.

Pedaste sõnul näitas uuring, et kuigi õpilased vajaksid tehnilistes oskustes arvatust rohkem juhendamist, oskavad nad sisuliselt luua õppevideoid ja muid materjale päris hästi.

Oskuste alla käib ka digimaailmas turvalise suhtlemise oskus, millega Pedaste sõnul on Eesti õpilaste olukord hea. Samuti vaadeldi, kas õpilased oskavad ise digisisu programmeerida. Kuigi õpptöös pole viimane Pedaste sõnul veel otseselt nii vajalik oskus ja õpilaste tase jäi siinkohal suhteliselt kesiseks, soovitab ta tulevikule mõeldes siiski laste süsteemset ja sammsammulist mõtlemist rohkem arendada.

Käitumisaspektidest hinnati, kas õpilane suudab kaitsta ennast ja teisi digimaailma ohtude eest. "Distantsõppe ajal oli tähtis pauside tegemine ja mida nende pauside ajal tehti," selgitab Pedaste. Näiteks uuriti, kas õpilane mõtles vaimu virgena hoidmiseks vahepeal millestki õppetöövälisest, ja kas ta keha virgena hoidmiseks puhkas vahepeal silmi, venitas ennast, liikus värskes õhus ja toitus tervislikult.

Uuring näitas Pedaste sõnul, et selles küsimuses polnud õpilaste tulemused kuigi head. Viimaks hinnati digipädevustest veel õpilase tegevuse seaduslikkust ehk mida teeb õpilane näiteks olukorras, kus õpetaja annab kodutöö mõnes vanusepiiranguga keskkonnas.

Kirjeldatud hindamisvahendit saab Pedaste sõnul koostöös Tartu Ülikooliga kasutada iga kool. "Huvitatud koolid saavad pöörduda meie poole ja septembri teisest nädalast oleme valmis hindama neil 3.–9. klasside õpilaste digipädevust," ütleb ta.

Motiveerida, motiveerida, motiveerida

Margus Pedaste ja Äli Leijeni sõnul on nii eriolukorras kui ka igal muul ajal oluline toetada õpilaste motivatsiooni ja tekkivate emotsioonide reguleerimist. "Peame õppima õppimisega kaasnevaid emotsioone jälgima. Ärevus, tüdimus, väsimus, rõõm – kuidas neid reguleerida," selgitab Pedaste.

Riiklikul tasandil soovitabki ta pakkuda õpetajatele välja rohkem töövahendeid, millega õpilaste motivatsiooni ning emotsioonide märkamist ja reguleerimist toetada. "Kui õpilased on motiveeritud ja positiivsed, siis nad suudavad häid tulemusi saavutada isegi keskpäraste õppemeetoditega," põhjendab ta.

Leijen viitab motivatsioonist rääkides ootuste-väärtuste teooriale. Selle järgi koosneb motivatsioon kahest osast. "Esiteks mul on kompetentsus ja ma tunnen, et saan mingi tegevusega hakkama," ütleb ta. Kompetentsus on aga taas seotud emotsioonidega: häid emotsioone pakkuvas tegevuses peab inimene end osavaks ja on motiveeritud, halbu tundeid tekitav tegevus ei kutsugi tegutsema.

Teiseks peab tegevus tunduma inimesele väärtuslik või kasulik ehk õpilast motiveerib, kui ta mõistab, miks on oluline õppida ja kus tal õpitavat kas või tulevikus vaja läheb.

Lõpuks lohutab Pedaste aga kõiki asjaosalisi, et tulgu uus õppeaasta, milline tuleb, loodus tühja kohta ei salli. "Meil ei maksa olla liialt mures, et muutunud olukorras õpilased ei õpiks midagi," ütleb ta. "Nad õpivad iga päev ja võib-olla õpivad nad selles olukorras teistsuguseid oskusi ja teadmisi kui varem. Samas võib-olla need oskused on tulevikus veel vajalikumad – seda näitab meile aeg."

Asjast huvitunutele on Tartu Ülikooli haridusteadlased sõnastanud kuus üldist soovitust õppimise ja õpetamise toetamiseks:

1. Õppimise eelduseks on arusaam, et õpieesmärk on tähenduslik.

2. Õppimine koosneb ettevalmistamisest, võimete arendamisest ja hindamisest.

3. Õppida saab omandades, osaledes, avastades ja harjutades.

4. Õppimine on tõhus, kui endasse uskuda – edenemismõtteviis viib edasi.

5. Õpitu kohta tagasiside andmisel keskendu pikemalt õpiprotsessi tugevustele.

6. Õppimine on tõhusam koos õppides ja üksteist õpetades.

Rohkem infot kõigi punktide kohta leiab siit.