Järeldus põhineb suuresti taimede õietolmu ja eoste uurimisel. Kuna 14. sajandi Euroopa oli peamiselt agraarühiskond, kajastub viljelusmajanduse edu ja hukk kultuurtaimede õietolmu hulgas. Nõnda võimaldab see omakorda heita valgust sellele, kui palju inimesi põllundusega parasjagu tegeles ja kui suure osa neist võis must surm omal ajal tappa.

Ajakirjas Nature Ecology and Evolution ilmunud uuringus kasutasid teadlased Euroopa 19 riigi õietolmu läbilõigetest saadud andmeid. Tuhanded katkuepideemiale eelnenud ja sellele järgnenud aega peegeldavad proovid võimaldasid hinnata, millised taimed ja millises mahus eri piirkondades kasvasid ning kas põllumajandustegevus oli igas uuritud piirkonnas järjepidev või katkendlik. Ühtlasi sai seeläbi aimu, kas või millises mahus looduslikud kooslused kultuurmaastiku üle võtsid.

Uuringu tulemused näitasid, et musta surma mõju eurooplaste suremusele oli 14. sajandi keskpaigas sõltuvalt piirkonnast võrdlemisi erinev. Mõned piirkonnad kannatasid pandeemia laastamistöö all kõvasti, teistel pääsesid aga märksa kergemini.

Põllumajanduse järsk langus ehk inimtegevuse vähenemine oli ilmselge Skandinaavias, Prantsusmaal, Saksamaa edelaosas, Kreekas ja Kesk-Itaalias, mis toetab keskaegsetes kirjalikes allikates nähtavaid ülestähendusi.

Samal ajal näitas uuring, et üsna paljudes piirkondades jätkus elu üsna loomulikul viisil. Muu hulgas võis näha seda suures osas Kesk- ja Ida-Euroopas ning ka mitmel pool Lääne-Euroopas, sh Iirimaal ja Pürenee poolsaarel Teisisõnu ei mõjutanud must surm neid piirkondi nii drastiliselt.

Õietolmu hulgast tuletatud sajandi lõikes toimunud muutused rahvastikus. Tumeroheline ja -punane toon tähistavad vastavalt olulist kasvu ja vähenemist. Aluskaart: Hans Sell, Michelle O'Reilly ja A.I. Joonis: A. Izdebski jt/Nature Ecology & Evolution

Aeg ja koht loeb

Teadlased kahtlustavad, et ootamatu tulemuse taga on kirjalike allikate kallutatus. Paljud musta uurimiseks kasutatavatest lähtematerjalidest pärinevad linnadest ja linnastunud piirkondadest. Kuigi seal suudeti haiguse kohta infot koguda ja talletada, elati tihedalt koos ja sanitaarolud olid kehvad. Samas elas 14. sajandi keskel enam kui kolm neljandikku Euroopa elanikest hoopis maapiirkondadest, mitte linnades.

Käesolev uuring näitaski, et iga konkreetse piirkonna tegeliku suremuse mõistmiseks tuleb andmeid koguda ja rekonstrueerida allikaid seal, kus inimesed tegelikult ka enamasti elasid. Antud juhul üle kogu Euroopa viljelusmaastiku, kasutades kultuurmaastike muutuste mõõtmise meetodit.

Max Plancki Instituudi paleoteaduse ja ajaloo uurimisrühma juht Adam Izdebski rõhutas, et pole olemas ühtset "pandeemia" või "katkupuhangu" mudelit, mida saaks rakendada mis tahes kohas igal ajal, samas konteksti arvestamata. Pandeemiad kipuvad olema keerulised nähtused, millel on piirkondlik ja kohalik ajalugu. Seda võib näha nii koroona kui ka kunagise musta surma puhul.

Musta surma põhjustatud suremuse suured erinevused Euroopa piires näitavad, et katk oli dünaamiline haigus, mille levikut ja mõju vahendasid kultuurilised, ökoloogilised, majanduslikud ja klimaatilised tegurid. Töörühm lootis seeläbi, et tulevikus kasutatakse üha rohkemates uuringutes just paleoökoloogilisi andmeid. Viimane aitaks mõista, kuidas need muutujad mõjutavad mineviku ja praegusi pandeemiaid.

Killuke üksikasju

Töö raames uuriti õietolmuproove kokku 261 eri paigas, mis peegeldasid 19 tänapäeva Euroopa riigis toimuvat. Proovides leiduva materjali vanus jäi 770–550 aasta vahele. Nõnda heitis uuring valgust sellele, mis toimus sada aastat enne ja pärast musta surma pandeemiat.

Uurimisrühma kuulus Max Plancki Instituudi paleoteaduse ja ajaloorühma juhitud rahvusvaheline teadlaste meeskond, sh ka neli Tallinna Tehnikaülikooli teadlast: geoloogia instituudi professor Siim Veski, vanemteadurid Anneli Poska ja Triin Reitalu ning teadur Normunds Stivrinš,

Musta surma peetakse inimajaloo kõige laastavamaks katkupandeemiaks, kusjuures arvatakse, et see sai alguse Hiinast ning levis Euroopasse piki kaubateid.