"Kui inimene määrab endale pärija, määrab ta endale õigusjärglase kogu oma vara suhtes. See tähendab, et ta valib inimese, kellele usaldada teatud eranditega kõik õigussuhted, mis tal on," ütleb Tartu Ülikooli tsiviilõiguse nooremlektor ja värske doktor Tiina Mikk. 

Pärijale lähevad üle traditsioonilised lepingulised suhted, nagu laenuleping või kohustus maksta korteri omanikule üüri. Kuna viimastel aastakümnetel on inimestel tekkinud aga üha enam kõikvõimalikke e-kontosid, tekib küsimus, kas seadus reguleerib ka selliseid uusi nähtusi. Oma doktoritöös otsiski Mikk vastust küsimusele, kas e-kontod on päritavad. Konkreetselt keskendus ta Dropboxile, Gmailile ja Facebookile ehk kõige sagedamini kasutatavate teenusepakkujate pilvekogule, e-kirja kontole ja suhtlusvõrgustikule.

Kõik pärandiks

"Põhimõtteliselt saame pärida ja pärandada kõike," sõnab Tiina Mikk. Näiteks on pärandatavad ehk seaduse silmis pärandvara kõik inimesele kuulunud füüsilised esemed, olgu tegu siis auto, korteri, raamatute või riietega. "See võib olla natuke utreeritud näide, aga ka pehkinud puud või hapuks läinud mahlapurk keldris on pärandvara," osutab Mikk ja lisab, et tegu on asjadega, mis ei saa jääda omanikuta.

"Pärimisseadus sõnastab pärandvara koosseisu läbi õiguste ja kohustuste," jätkab värske doktor. Näiteks võib pärija saada omandiõiguse mingile asjale. Samas võivad pärimise teel üle minna ka kõikmõeldavad mittefüüsilised õigused. Nii lähevad pärijale üle näiteks kaubamärk, patent, teatud ulatuses autoriõigused ja lepingud.

Kui aga mõne lepingu, näiteks üürilepingu pinnalt on tekkinud kohtuvaidlus, läheb pärijale üle ka pärandaja positsioon kohtumenetluses. "Pärija astub põhimõtteliselt kõikidesse õigussuhetesse, mis ühel inimesel eluajal võivad olla. Paratamatult tähendab see ka kohustusi," tõdeb Mikk.

Teisalt leidub ka selliseid õigusi ja kohustusi, mis on pärandaja isikuga lahutamatult seotud, ega lähe tema surma korral pärijale üle, vaid lõpevad. Näiteks ei saa pärandada abikaasastaatust ega vanemaksolemist. "Samamoodi hea näide mittepäritavast lepingust on tööleping. Pärijal ei ole neid teadmisi, oskusi ega isikuomadusi, mis olid pärandajal, mistõttu pärija ei saa jätkata sealt, kus surnud töötaja pooleli jäi," toob Mikk välja. Peale vanema surma lõpeb ära ka tema kohustus oma lapsele elatist maksta.

Päritud lepingud

Viimastel aastakümnetel on Tiina Miku sõnul tulnud juurde aga palju digitaalset vara. Inimesed saadavad paberkirjade asemel e-kirju, peavad veebilehti või blogisid, teevad online-tehinguid ja kaevandavad krüptoraha. "Jääb mulje, et tegemist on justkui millegi uuega," osutab värske doktor. "See tekitab ka juristides küsimusi. Kas need nähtused vajavad eriregulatsiooni? Kas muuta olemasolevaid seadusi või võtta lausa vastu uusi?" 

Praegu pole Eestis spetsiaalset seadust, mis reguleeriks digitaalse vara pärimist. "Mina leian, et seda pole päritavuse üle otsustamiseks ka vaja," ütleb Mikk. Nimelt ei pea ta praktiliselt ega õiguslikult põhjendatuks digitaalse ja analoogvara eristust. Näiteks võib inimesel olla koopia samast fotost nii raamituna riiulis kui ka digitaalselt pilves. "Tegemist on ju ühe ja sama jäädvustusega, lihtsalt küsimus on, kas ta on välja prinditud või ei ole," arutleb Mikk. Sama loogika kehtib e-kirja kohta, mis võib olla välja prinditud või digitaalsel kujul.

Mikk leiab, et digitaalse vara päritavuse küsimus on võimalik lahendada olemasolevate seaduste pinnalt ega vaja tema hinnangul tingimata eraldi regulatsiooni. Samas võib nähtuste näiline uudsus jätta tema sõnul petliku mulje, et tegu on reguleerimata valdkonnaga. Seda muljet kipuvad suured rahvusvahelised ettevõtted nagu Facebook Miku sõnul ära kasutama. "Nad on läbirääkimistel domineerival positsioonil. Nende käsitlus kontode päritavuse küsimuses võib olla loodud väga nende endi vaatevinklist, arvestades, et lõplikku õiguslikku selgust täna veel pole," osutab ta.

Nii otsustabki valdav osa teenusepakkujaid, et nende e-kontod ega õigussuhted pole päritavad. Samas saab Miku sõnul tuua näiteks Saksamaa kohtupraktikast ja õiguskirjandusest vastupidiseid näiteid. "Saksamaal on juba ka esimesed kohtulahendid, mis kinnitavad nende õigusteadlaste seisukohta, kes leiavad, et need on päritavad õigused ja kohustused," toob ta välja. 

Ise lähtus ta e-kontode päritavuse probleemi analüüsil küsimusest, kuidas üks e-konto üldse tekib. Nagu ta ise ka vastab, siis inimene läheb veebilehele, sisestab sinna oma andmed ja teeb õigetes kohtades klõpsud. "Õiguslikult on tegu lepingu sõlmimisega. Niisiis õigussuhe, mis on näiteks Facebooki kasutaja ja Facebooki vahel, on leping," järeldab ta. Lepingud kuuluvad aga, nagu eespool mainitud, pärandvara hulka. "Minu töö lõppjäreldus ongi, et leidub e-kontosid, täpsemalt niinimetatud kontolepinguid, mis on päritavad,"ütleb Mikk.

Ühe vitsaga lüüa ei saa

Tiina Mikk on seisukohal, et pärija on surnud inimese e-kontodele kõige parem peremees. Enne konto sulgemist võib pärijal olla vajalik sealsele teabele ligi pääseda. "Väga suur osa igapäevasest suhtlusest toimub veebis. Pärija jaoks on oluline saada ülevaade päritud vara koosseisust ja seda valitseda," ütleb ta.

Palju selleks vajalikku teavet on pärijal võimalik leida e-kontolt. "Näiteks võib e-kirjadest saada teavet sõlmitud lepingute kohta. See on oluline selleks, et täita neist tulenevaid kohustusi või leping üles öelda. Samuti võib konto sisaldada teavet aegumistähtaegade kohta või kohtuvaidluse jaoks olulisi asjaolusi," loetleb värske doktor. Samuti võib surnud inimese pilvekontole olla salvestatud pärijale emotsionaalselt olulist teavet. "Seal võib olla nii perekonnapilte kui ka muud väärtuslikku vara, näiteks romaani käsikiri," lisab Mikk.

Samas leiab ta, et kuigi e-konto on sisuliselt leping, tuleb iga e-konto puhul nagu mistahes lepingu puhul hinnata, millised õigused ja kohustused sellega kaasas käivad. Oluline on kaaluda, kas neid õigusi ja kohustusi ikka saab täita peale ühe lepingupoole surma põhimõtteliselt igaüks. 

"Näiteks kui võtame Facebooki konto, siis Facebook täidab oma kohustusi kõikide kasutajate suhtes täpselt ühtemoodi. Seal pole tegelikult vahet, kes on lepingu teine pool. Ühtlasi võib konto avada igaüks, ilma et enne konto avamist kontrollitaks isikusamasust. Kui võtame aga näiteks Tinderi konto, siis seal toob isiku vahetus kaasa nii kohustuse sisu muutumise kui lepingu eesmärgi äralangemise," võrdleb värske doktor. Teisisõnu ei ole mõeldav olukord, kus laps asub oma surnud vanema Tinderi konto alt kellegagi tutvuma.

"Väga suur osa meie varast on digitaalne, aga nagu analoogvaraga tuleks ka digitaalse varaga igal konkreetsel juhul teha kindlaks, mille päritavust tuleb hinnata," järeldab Mikk. Esmalt tuleb hinnata, kas ja millise lepinguga on tegu. "Siis tuleb hinnata ja otsustada, kas just see konkreetne leping selle konkreetse teenusepakkujaga on päritav," ütleb ta.

Tiina Mikk kaitses õigusteaduse erialal doktoritöö "Päritavuse kriteeriumid ja päritavuse välistamise võimalused digitaalse pärandi kontekstis e-konto näitel" 28. jaanuaril Tartu Ülikoolis.