"Iga õhtu, kui seletan enda üheksa ja kümne aasta vanustele lastele, et ma töötan söejaamas, mis paiskab õhku tohutus koguses süsihappegaasi, pean mõtlema, et kas see, mida me teeme, on ikka päris õige. Kas see on maailm, mille me oma lastele jätta tahame?," ütles Gelsenkirchenis asuva Scholveni elektrijaama läänekorpuse juht Lars Wiese "Osoonile" antud intervjuus.

Scholveni jaam on üks Euroopa suuremaid söe-elektrijaamasid, mis kuulub muu hulgas ka kurikuulsa "Dirty thirty" ehk kolmekümne enim reostava söejaama sekka, kuid juba sel aastal peaksid selle katlad igaveseks töö lõpetama. Piirkonna pikaajaline plaan on, et 2025. aastaks peaks valmima torujuhe, mis tooks energiamahukatele tööstustele riigi põhjaosast emissioonidevaba rohevesinikku. Kuniks see veel saavutatud pole, nähakse üleminekukütusena maagaasi.

Muutused vajavad sotsiaalset tuge

Ometi on energiapööre toonud kaasa suuri sotsiaalseid raskusi, millest annab tunnistust ka linna 14-protsendine töötusmäär, mis on kogu Saksamaa keskmisest oluliselt kõrgem.

Nagu seletas Gelsenkircheni teaduspargi tegevdirektor Wolfgang Jung, tekitasid söekaevanduste sulgemised suuresti söetööstusega kasvanud linna elanikes frustratsiooni, kuid muutuste ellu viimisel sai oluliseks heaoluriigi olemasolu.

"Meil oli kogu aeg arutelusid ettevõtete ja ametiühingutega ja enamasti leidsid nemad ka näiteks terasesektoris töötuks jäänud inimestele head lahendused. Seetõttu ei tekkinud meil ka selliseid konflikte, mida võis näha 1980-ndate Ühendkuningriigis," selgitas Jung, kuid tunnistas samas, et töötus on Gelsenkirchenis tänaseni kõrge.

Linna ajalugu on kivisöest läbi imbunud, mistõttu on süsi olnud ka kohaliku identiteedi oluline komponent, millele nüüd tähelepanu pöörama peab. Nagu ütles Westerholti tänaseks suletud kaevandusala arendust juhtiv Bernd Lohse, valitses linnas 2008. aastal, mil viimased söekaevandused siin kinni pandi, pigem kaotuse ja lüüasaamise meeleolu.

"Sellele peab reageerima, kuna kui kaotatakse inimesed, on kadunud ka tulevik. Sellepärast on tähtis mõista ja eriti oluline võtta need inimesed uusarendustega kaasa. Anda neile perspektiiv. Õnneks on see meil ka korda läinud. See on õnnestunud kogu regioonis ja see on väga tähtis punkt," ütles Lohse. Praegu arendataksegi mahajäetud kaevandusalast moodsat, energiatõhusat ja jätkusuutlikku äri toetava taristuga äri- ja tööstuslinnakut.

Kuigi taastuvenergia puhul tuuakse tihtipeale nõrga kohana välja selle kõikumist ja juhitavate võimsuste puudumist, ei pruugi see Taani näitel siiski kõige suurem probleem olla. Nagu seletas maailma juhtiva tuuleenergia kontserni, Eestissegi tuuleparke planeeriva Ørstedi Mandri-Euroopa turgude ja kaubanduse juht Peter Obling, on nende kogemus seni näidanud, et kui näiteks riigi põhjaosas on vähe tuult ja energiatoodang väike, siis lõuna pool võib toodang olla täies mahus.

"Sama näeme ka Ühendkuningriigis, kus meil on nii ida- kui lääneranniku lähistel tuuleparke. Mõni meie tuulik pöörleb peaaegu iga viimane kui päev ja iga viimane kui sekund," ütles Obling.

Tema hinnangul peaks tuleviku energiasüsteem olema tasakaalukas.

"Kindlasti ei ole nii, et üks lahendus kehtib kõigile. Samamoodi on ka praeguse fossiilkütuste ajastul, kus on alati tegu mingite kombinatsioonidega – näiteks kivisüsi baasvõimsuse jaoks ja gaas kõrgemate nõudluste jaoks. Midagi samalaadset peaks kehtima ka taastuvenergiaga."

Tulevikuenergeetika on detsentraliseeritud

"Osooniga" rääkinud eksperdid nii Saksamaal kui Taanis tõid välja, et laiasid alasid elektriga varustavate suurte jõujaamade aeg on möödas ning tuleviku energialahendus peab olema detsentraliseeritud.

"Seni oleme kasutanud keskseid suuri jõujaamasid, mis on varustanud terveid rajoone, aga detsentraliseeritud tootmine on juba alanud. [...] Ning see kõik töötab eriti hästi, kui on olemas targad kontrollisüsteemid. Ning see on ka selliste riikide nagu Eesti tugevus – te olete digitaliseerimises (muust Euroopast – toim.) nii kaugel ees, et saaksite selle toel oma energiasüsteemi detsentraliseerida ning teha selle taastuvaks ja puhtaks," ütles Gelsenkircheni teaduspargi direktor Woflgang Jung.

Üks eeskujulik näide energiasüsteemi kohalikustamisest on Samsø saar Taanis, millest on tänaseks kujunenud maailma esimene täielikult taastuvenergial põhinev saar, kusjuures suurem osa roheenergia investoritest on kohalikud elanikud. Kokku suudetakse saarel tuulest, päikesevalgusest ja kohalikest biokütustest toota enamgi energiat kui koha peal ära tarbitakse. See tähendab, et kokku müüakse saarel vooluvõrku tagasi rohkem energiat kui sisse ostetakse. Lahendamata on samas veel mootorikütuste küsimused.

Kohalike kaasamine

Samsø energiaakadeemia juhi Søren Hermanseni sõnul oli oluline osa taastuvenergia pöörde edust just kohalikega suhtlemises. Pärast seda, kui saar 1997. aastal Taani valitsuse konkursis taastuvenergial põhineva energiamajanduse näidispiirkonnaks valiti, tulid kohalikud kokku, jõid paljude koosolekute käigus tohutus koguses kohvi ning koos pandi paika plaan.

"On ju selge, et need tuulikud tuleb kuhugi panna. Kuna suurem osa saarest on aga eramaa, pidime paratamatult küsima maaomanikelt luba, kuid omanikud küsisid vastu, et kui nii juba saab, kas nad ei võiks siis juba ise turbiinide omanike ringi saada. Tekkis palju arutelusid ja nende tulemusena arusaamine, et tuulegeneraatori naabrile ei paista tuulik kuigi ilus, aga kui sa oled juba omanik, siis perspektiiv muutub," ütles Hermansen.

Alguses taotles tuuliku püstitamise litsentsi kokku 50 farmerit, kuid esialgu püstitati neid vaid 11. Kokku sai tuuliku omanikuks üheksa farmerit, kahe osanikering on aga palju suurem. Kokku on saarel 300-400 inimest, kellel on mingigi osalus tuuleenergias, mistõttu ei ole kuigi lihtne leida seal inimesi, kellele tuulikud ei meeldinud, ütles kohalik farmer Jørgen Tranberg, seistes oma "Vanaproua" – teda aastaid truult teeninud tuuliku ees.

"Praeguseks on ta juba 21 aasta vanune ja töötab jätkuvalt edasi. See on olnud mulle väga hea. Oma raha teenis ta viie aastaga tagasi ja see oli päris lihtne. Kogu mu katus on kaetud päikesepaneelidega juba 2012. aastast," ütles Tranberg. Küsimusele, et kas kõik inimesed Samsø'l pooldavad taastuvenergiat vastas ta jaatavalt – kuna see on olnud kõigile hea äri ja see on tulevik.

Lisaks tuuleenergiale kasutatakse Samsøl soojuse tootmiseks ka kohalikku biokütust, milleks on talupidamisest ülejääv põhk. Nagu ütles Samsø energiaakadeemia juht Søren Hermansen, on kohaliku materjali kasutamise eelis mujalt, näiteks Baltimaadest importimise ees, et sellisel juhul on selgelt teada ka selle päritolu ning välistatud on peidetud keskkonnakahjud.

Samas tunnistas Hermansen, on NIMBY ehk "Mitte minu tagahoovis" suhtumine nagu mujalgi maailmas olnud probleemiks ka Samsø saarel.

"Kui projektid juba liiga suureks kasvavad, siis tulevad sisse välisinvestorid, keda huvitavadki vaid suured asjad. Viimastel aastatel on seda trendi aina enam näha olnud, et projektid kasvavad suuremaks ja tuuleparke ehitatakse merele, kus kodanikel ei ole üldse osalust või neid ei kutsuta osalema. See on kindlasti asi, millele valitsused peavad tähelepanu pöörama. Muidugi on meil ka suurtoodangut vaja, aga samal ajal ei tohi unustada kohalikku tasandit," rõhutas Hermansen.

Reisi rahastas Euroopa Parlament. Vaadake Osooni Euroopa tsükli järgmist saadet esmaspäeval kell 20:30 ETV-s.