Relvadega peetav sõda mõjub nii keskkonnale kui ka ühiskonnale: muutuvad inimsuhted, maastik ja sealsete liikide arvukus ning levikuvõimalused. Loomad võivad juhuslikult laskemoona, kemikaalide või maamiinide tõttu hukkuda või viga saada, kuid sõjaaegne elupaikade ja loomade hävitamine, välistamaks nende vaenlase kasutada jätmist, võib olla ka teadlik.

Eelkõige kannatavad sõjapiirkondades suuremad loomad, sest häda korral satuvad inimese toidulauale esmalt just nemad, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Kuid kuidas muudab sõda loomade käitumist? Kuigi valdkond on veel suuresti uurimata, on teada, et Sri Lankal aastatel 1983–2009 väldanud kodusõda jättis lisaks inimestele, kes olid sunnitud ümber asuma ja kelle hulgas suurenes vaesus, jälje ka lindude käitumisele.

Pärast sõda vaadeldi, kui lähedale lubasid linnud inimest enne pagemist. Uuringus osalenud 157 linnuliigi põhjal selgus, et kunagises sõjapiirkonnas olid linnud oluliselt arglikumad, kui sõjast puutumata aladel.

Seejuures mõjutas sõjapiirkonnas pagemist oluliselt ka linnu suurus – suuremad linnud pagesid varem ega lasknud inimest nii lähedale kui väiksemad. Seda võib selgitada tõdemusega, et sõjatingimustes võib küttimissurve oluliselt suureneda, lisaks on suuremad linnud kõrgema küttimissurve all ka rahu ajal.

Siiski võib linnu suuruse mõju pagemisele tuleneda ka suuremate lindude plastilisemast käitumisest või ebameeldivate tegevuste paremini mäletamisest – mida suurem lind, seda pikaealisem ta on. Võimalik, et sõjast jääb ka lindudele nii-öelda psühhotrauma, mida heade kognitiivsete võimetega linnud mäletavad aastaid pärast sõja lõppu, ja mis mõjutab nende käitumist ka rahu ajal.

Kuigi seda, mis täpselt lindude sõjajärgset käitumist mõjutab, pole võimalik üheselt öelda, on sõja mõju lindude käitumise muutusele märgatav ning reeglina negatiivne. Samas võivad teatud puhkudel loomad sõjast ka kasu saada, sest salaküttimine võib piirkonnas lõppeda. Ühtlasi võivad siis tekkida piirkonnad, näiteks miiniväljad, mida inimesed teadlikult väldivad, või inimmõjuta alad, mis on loomadele elupaigaks sobilikud.

Uuring avaldati ajakirjas The American Naturalist.