Eestit, Gruusiat ja Ukrainat ühendab ühine nõukogude minevik, kuid kas sel on ka mõju koroonapandeemia ohjeldamisele? COVID-19 leviku piiramisel oli kõigis kolmes riigis valitsusel ehk kesksel juhtimisel samaväärne roll. Seega jääb küsimus, et kui kõik valitsused tegutsesid, siis miks inimeste hinnang valitsuse kriisiohjeldamisele on erinev, kirjutab Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor Marju Himma.

Illinoisi, Florida ja Lääne-Virginia ülikoolide teadlased avaldasid artikli, mis vastab sellele küsimusele. Nad analüüsisid Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid kõrvutades neid COVID-19 teadvustamise ja hoiakute uuringuga (PACE).

Täpsemalt huvitasid neid kodanike hoiakud varajastest reageeringutest kriisile kolmes Nõukogude-järgses riigis: Eestis, Gruusias ja Ukrainas. Nad vaatasid, kuidas pandeemia tekkis, keskendudes seostele riigi suutlikkuse, valitsuse poliitilistele sekkumistele ja kriisi leevendamiseks ette võetud meetmetele.

Enne kui liigume uuringu leidude juurde, tasub meenutada, kuidas kulges 2020. aasta esimeses pooles pandeemia ohjeldamine neis kolmes riigis.

Mida tegi Gruusia?

Gruusia asus COVID-19-ga võitlema juba kuu aega enne esimest nakkusjuhtumit, mis diagnoositi 28. veebruaril. Gruusia valitsus lõi valitsustevahelise koordineerimise nõukogu, et tegeleda viiruse leviku piiramisega. Märtsi keskpaigas piirati reisimist ja avaliku sektori tööd.

Eriolukord hakkas riigis kehtima 21. märtsil: koolid läksid üle kaugõppele, kultuuri- ja sporditegevust piirati ning koosviibimistel võis osaleda kuni 10 inimest. Äritegevus võis jätkuda vaid siis, kui inimesed järgisid tervise- ja ohutusnõudeid. Need piirangud kehtisid suve keskpaigani.

Tulemus? Gruusia suremusnäitaja pandeemia esimese laine ajal oli üks maailma väiksemaid. Riik oli üks vähestest kolmandatest riikidest, kust tohtis Euroopa Liitu reisida.

Kuidas läks Ukrainal?

Ukrainas kinnitati esimene COVID-19-juhtum 3. märtsil 2020. See inimene nakatus Itaalias ja naasis sellega Ukrainasse. Sarnaselt Eesti ja Gruusiaga kehtestas Ukraina mitmesuguseid liikumispiiranguid, sulges koolid ning avalikud kohad. Kuid Ukraina leevendas erinevaid piiranguid juba 2020. aasta mai alguses ning haigus jätkas laialdast levikut ka suvel.

Samas oli Ukraina lähenemine üsna sarnane Eesti omaga.

Mida tegi Eesti?

Eesti esimene koroonadiagnoos pandi 27. veebruaril. Vaid nädalapäevad hiljem võõrustas Saaremaa võrkpalliturniiri, millele järgnes kiire ja laialdane viiruse levik üle Eesti. 12. märtsil välja kuulutatud eriolukord tõi kaasa reisipiirangud, külastuskeelud hooldekodudes ja haiglates, 14-päevase karantiini jpm. E-riigina pääses Eesti rambivalgusesse distantsõppe ning digitaalsete avalike teenustega.

Sarnaselt Ukrainaga koostas valitsus juba aprilli lõpus plaani järkjärguliseks riigi avamiseks. Mai keskpaigas avati poed, restoranid ja koolid. Uuringu autorid toovad välja, et Eesti kriisiohjeldamise nõrk koht tulenes Saaremaa võrkpallimatšist alanud suurpuhangust, kuid üleüldiselt suutis riik kasutada meetmeid, mis toimisid, sest 2020. aasta suvel nakatumine vähenes ning riik oli avatud.

Seda enam tõstatub küsimus, miks üsna sarnaselt toimides oli olukord Eestis ja Ukrainas erinev.

Millised piirangud toimisid?

Bologna Ülikoolis tehtud uuring näitas, et edukamad olid need valitsused, mis:

• reageerisid kiiresti ja hakkasid kasutama olukorra lahendamiseks kindlaid plaane;
• ei politiseerinud pandeemiale reageerimist;
• võtsid kasutusele ettevaatusabinõud ega langenud haiguse "normaliseerimise" lõksu isegi pärast nakkuskõverate tasandumist.
  
  Teada on seegi, et tsentraliseeritumad riigid, millel on eraldi tervishoiuministeeriumid, tegutsesid kiiremini, isegi kui valitsus tervikuna ei olnud võimeline kiiresti otsustama.

Inimene enamasti ei hoomagi, kui palju ja mis tüüpi viirustõrje meetmeid kasutusele võeti. Meenutame neid.

Paljudes riikides kombineerisid valitsused erinevaid piiranguid. Näiteks sunnimeetmete alla kuuluvad piiride sulgemine, avalikes kohtades liikumise ning rahvakogunemiste piiramine, kohustuslik karantiin või eneseisolatsioon ja testimine. Aga palju on ka vabatahtlikke meetmeid, nagu õues oli maskikandmine vabatahtlik ja jälgida tuli enda lähikontakte.

Oli aga riike, mis lõid lisaks ka avalikke haridus- ja nõustamissüsteeme ning võtsid kasutusele detailsemad teadusuuringud puhangute tuvastamiseks. Eesti puhul saab näiteks tuua reovee seireuuringu.

Kuidas see kõik mõjutas inimeste hinnangut valitsuse võimele kriisi ohjeldada?

Inimeste hinnang kriisiohjeldamisele

Järgnev graafik võrdleb Eesti, Gruusia ja Ukraina inimeste rahulolu valitsuse tegevusega kriisi ohjeldamisel. Protsent näitab inimeste hulka, kes hindasid seda heaks või väga heaks.

See, millise hinnangu andsid inimesed kriisi ohjeldamisele, sõltus osaliselt isiklikest kogemustest ja murest haigestumise pärast. Kõige enam mõjutas aga kodanike hinnangut nende usaldus riigiasutuste vastu. Väga oluline oli näiteks see, kuidas inimesed juba eelnevalt suhtusid tervishoiu- või sotsiaalministeeriumisse.

Grusiinid hindavad oma tervishoiuministeeriumi väga kõrgelt. Samas Ukrainas oli inimeste usaldus selle ministeeriumi vastu madal varasemate reformide tõttu. Eesti inimeste usaldus sotsiaalministeeriumi vastu jäi grusiinide ja ukrainlaste vahele.

Uuringu autorid järeldavad, et see, mida valitsus tegi enne kriisi usalduse loomiseks, võis mõjutada seda, kuidas kodanikud tajusid valitsuse tõhusust kriisi ajal.

Kuid mitte ainult usaldus valitsuse, vaid ka teiste institutsioonide vastu mängib rolli. Need ukrainlased ja grusiinid, kes usaldasid tugevalt presidendi institutsiooni, olid positiivselt häälestatud kriisi ohjeldamise suhtes. Võrreldes Gruusia ja Ukrainaga, kus on presidendi usaldamine olulisel kohal, on eestlaste jaoks palju tähtsam riigikogu usaldamine – kes usaldas riigikogu, oli positiivsemalt häälestatud kriisi ohjeldamise suhtes.

Mõistagi ei anna USA teadlaste artikkel vastust, kuidas mõjutab riigiasutuste usaldamine näiteks praegust vaktsineerimistempot, sest seda ei võimaldanud järeldada nende andmed. Küll aga võib oletada, et inimeste hoiakud riigiasutuste vastu mõjutavad ka vaktsineerimist.

Selleks, et sotsiaalteadlastel oleks andmeid, mille pinnalt taolisi uuringuid teha, on väga oluline, et inimesed osaleksid küsitlustes. Eesti Teadusagentuuri toetatud Euroopa Sotsiaaluuringul on just praegu käimas küsitlusvoor. Tartu Ülikool ja statistikaamet, kes andmeid koguvad, paluvad uuringukutse saanud inimestel kindlasti osaleda – ainult nii on võimalik saada ühiskonnast terviklikku pilti, mis aitab teha paremaid ja tõhusamaid otsuseid.