Professor Värri, aitäh inspireeriva raamatu eest! Mis motiveeris teid hariduse ja ökokriisi seostest kirjutama?

Juba vähemalt kümme aastat on mul olnud tõsine mure maailma ökoloogilise olukorra pärast. Murelikuks teeb just see, et kuigi elame keset ökokriisi, on inimesed säilitanud oma endised hoiakud ja suhtumised.

Kui raamatu saamisloost rääkida, siis on paslik mainida, et oma päritolult olen maapoiss ja loodusega seotud küsimused on mulle alati olulised olnud. Umbes 35 aastat tagasi levis Soomes rohelise mõtte laine, mis mõjutas ka mind ja pani mind veelgi enam keskkonna peale mõtlema. Konkreetsem märk, et asjad liiguvad vales suunas, oli minu kodukoha jõe olukord. Praegu seda jõge enam ei ole.

Kõik see kokku kasvas kõikehõlmavaks ängistuseks, mis tekitas tunde, et nüüd tuleb midagi ette võtta. Mitte ainult oma akadeemilise karjääri, vaid ühiskonna jaoks tervikuna. Nii ma selle raamatu kirjutamiseni jõudsingi. 

Olete üpris kriitiline Lääne humanistliku hariduskäsituse suhtes. Milles see seisneb ja miks te arvate, et see on oma aja ära elanud?

Lääne kasvatuslikku mõtet on kujundanud antiigi pärand, kristlik mõtlemine ja valgustusperiood. Kõik mainitud eeldavad, et tuleb liikuda täiuslikuma inimese poole ning et tulevik peab olema parem kui minevik ja olevik. Ökoloogilise kriisi ajastul tuleb see pärand ümber hinnata.

Kasvatuse peamine funktsioon on olnud sotsialiseerimine, mis toob kaasa teatud paradoksi. Ühelt poolt peab kasvatuslik sotsialiseerimine aitama ühiskonda sulanduda. See aga taasloob ja kinnistab parasjagu kehtivat väärtussüsteemi. Eeldusel, et me tahame midagi muuta, on sedalaadi sotsialiseerimine seega osa probleemist. Teisalt peab sotsialiseerimine looma ja kujundama uusi hoiakuid ja väärtusi, sest ainult nii saab lahti öelda olemasolevate mustrite kordamisest.

Raamatus rõhutate, et pidevale täiustumisele suunatud progressinarratiiv põhineb looduse ekspluateerimisel ja see tuleks selja taha jätta. Kui loobume progressist, siis kuidas säilitada usk, et homne võib siiski olla parem kui eilne?

Lihtsat vastust siin ei ole, aga kindel on, et samamoodi jätkata ei saa. Me ei saa püüelda lõputu progressi poole, hävitades samal ajal planeeti. Üks asi, mida saab teha, on võtta tõsiselt teadlasi ja nende tehtud prognoose. Omaette küsimus puudutab tehnoloogiat. Tehnoloogiaoptimism eeldab, et ükskõik kui tõsine probleem meid ka ei tabaks, on selle lahendamiseks alati võimalik luua uus tehnoloogia. See mõtteviis on ekslik. Me vajame tehnoloogiat, aga me ei saa ainuüksi sellele loota.

Uue maailma poole liikumine tähendab senise heaolu piiramist, mis kindlasti ei ole kerge. Usun, et noorem põlvkond on paindlikum ja suudab oma tarbimisharjumusi hõlpsamini ümber kujundada. Samas tuleb hoolt kanda ka ühiskondliku õiguspärasuse eest.

Kasvatus on oma olemuselt seotud lootusega ja peaks algama väikelapse tasandilt. Lapse iseeneses väärtuslikuks pidamine peaks looma pinnase, et temast kasvab noor enesesse uskuv inimene, kellel on julgust ja otsustusvõimet luua uusi maailmu. Uus põlvkond peab vanemast generatsioonist mööda minema.

Kui konkreetsemaks minna, siis kuidas peaks haridust ja kasvatust ümber mõtestama ja milliseid samme tuleks selleks astuda?

See on tõepoolest oluline küsimus: milline on kasvatuse ülesanne ökokriisi ajastul ning milline peaks olema kasvatuse suhe ühiskonna, poliitika ja majandusega? Praegu on haridussüsteem kokku seotud konkurentsil põhineva majandussüsteemiga, mis seab esiplaanile tulupõhise mõtlemise ja muudab hariduse selle sama süsteemi osaks. Nõnda on kasvatuse ülesanne luua tihedas konkurentsisituatsioonis hakkama saavaid nii-öelda turuvalmis inimesi. See aga tähendab, et kasvatuses ei ole vabadust luua alternatiivseid väärtussüsteeme. Põhiline ülesanne ongi seega päästa kasvatus instrumentaalse mõtteviisi küüsist.

Soomes on tulu- ja konkurentsipõhise mõtlemise laienemise vastu olemas omalaadne kaitsekilp. Meil on kasvatusteaduslikku mõtlemist mõjutanud ja kujundanud filosoofid, nagu näiteks Hegel ja Herder, aga ka Soome enda mõtleja Johan Vilhelm Snellman. Õpetajad on meil veel suhteliselt sõltumatud ja nad saavad ise asjade üle otsustada, lähtudes neile omastest ideaalidest.

Aga ka Soome ülikoolid on muutunud rahvusvahelise hariduskonkurentsi osaks, kus ülikoolid seatakse paremusjärjestusse. Niisiis elame ühelt poolt keset ökokriisi, teiselt poolt iseloomustab meid konkurentsipõhisus. Selles olukorras tuleks püüelda ökoloogilise kasvatussüsteemi poole, mis seab oma keskmesse looduse hoidmise ja tasakaalu.

Raamatu üks inspiratsiooniallikaid on 20. sajandi fenomenoloogilise filosoofia esindaja Maurice Merleau-Ponty. Kui tavaline on Soome kontekstis kasvatusteaduste ja pedagoogilise mõtte sidumine filosoofiaga?           

Pigem leidub seda vähe, aga mõnevõrra siiski. Näiteks 19. sajandi rahvuslikus ärkamises olulist rolli mänginud poliitik ja kultuuritegelane Johan Vilhelm Snellman sidus oma kasvatust puudutavad mõtted filosoofiaga. Samuti tuleks märkida paar aastat tagasi meie seast lahkunud filosoofiaprofessor Reijo Valfrid Wileniust. Kasvatuse ja filosoofia seostega tegelevad ka emeriitprofessor Pauli Siljander ja Oulu Ülikooli professor Katariina Holma. Rõõmu teeb kasvatusfilosoofia populaarsuse tõus noorema põlvkonna teadlaste hulgas. Fenomenoloogia ja kasvatusteadusliku mõtte sidumine on siiski üpris haruldane, siin üritan ma teerajaja rollis olla.

Olen märganud, et noorem generatsioon Soomes mõistab kasvatuse ja filosoofia ning kasvatuse ja ökoloogilise mõtlemise sidumise vajadust paremini kui vanem põlvkond.