"Arstide suitsetamist on ajalooliselt nähtud teatud indikaatorina, mis annab meile vihjeid rahvastiku suitsetamiskäitumise kohta," ütleb Mariliis Põld. Teisalt on arstid ühtviisi kõrgharitud inimrühm, keda teistega võrdlevalt uurida.

Oma peagi kaitstavas doktoritöös huvitaski Põldu, kuidas on muutunud Eesti arstide suitsetamisega seotud hoiakud aastatel 1982–2014. Täpsemalt huvitas teda, kui palju arste ise suitsetab, kui paljudel on nikotiinisõltuvus ja kuidas arstid suitsetamiskäitumisse suhtuvad.

1990. aastate vabalangus ja 2000. aastate veeremine

"Üsna ootuspäraselt näeme, et Eesti arstide hulgas suitsetamise levimus on vähenenud ja seda ikkagi mitmeid kordi," kirjeldab Mariliis Põld oma töö tulemusi. Kui 1982. aastal suitsetas kas pidevalt või vahetevahel umbes 40 protsenti meesarste, siis nüüdseks haarab neist sigareti järele veidi alla 15 protsendi. "Naiste hulgas on see näitaja alati madalam olnud, aga see on langenud umbes 12 protsendi pealt viie protsendi ligi ehk jah me näeme mitmekordset erinevust aastate vahel," võrdleb doktorant.

Uuritud vahemikku jäi kolm küsitlust 1982., 2002. ja 2014. aastast. Põllu sõnul langes suitsetavate naisarstide osakaal uuringute vahel aegamisi ja ühtlasel kiirusel. Meesarstide seas toimus suurem murrang 1982. ja 2002. aasta vahel, käimasoleva sajandi jooksul on suitsetajate arv vähenenud  laugemas trendis.

Mis puutub arstide nikotiinisõltuvusse, siis selle kohta koguti andmeid ainult 2014. aasta uuringus. Kui tugevat või mõõdukat nikotiinisõltuvust tunnistas 40 protsenti pidevalt suitsetavatest arstidest, siis Põllu sõnul oli enamiku arstide sõltuvus siiski madal.

Üha kriitilisem suhtumine

Uurimaks, kuidas arstid suitsetamisse suhtuvad, vaatas Mariliis Põld arstide vastuseid erinevatele suitsetamist puudutanud küsimustele. Näiteks pidid arstid haiguste loetelus märkima, kas nende meelest põhjustab suitsetamine loetletud haigusi.

"Stardipositsioon oli päris tugev," märgib Põld. "Üle 80 protsendi arstidest arvas juba 1982. aastal , et suitsetamine on kas täielikult või vähemalt üks põhjustest südame isheemiatõve, kopsuvähi või kroonilise bronhiidi puhul." Aastaks 2014 nõustus aga juba üle 98 protsendi meedikutest, et suitsetamine on nimetatud haiguste põhjus. Suitsetavad arstid nõustusid selle väitega samas oluliselt vähem.

Ainult 2002. ja 2014. aasta uuringute põhjal sai Põld võrrelda, kui palju arste nõustus väidetega nagu "suitsetamine on tervisele kahjulik", või et "suitsetamise levikut ühiskonnas on oluline vähendada". "Nägime, et suhtumine suitsetamisse on muutunud rangemaks," ütleb doktorant. Nagu mujal maailmas tehtud samalaadsetes uuringutes, selgus samas ka Põllu töös, et suitsetavad inimesed suhtuvad võrreldes mittesuitsetajatega oma harjumusse leebemalt.

"Meie jaoks on hästi tore avastus nende andmete põhjal, et Eesti arstid pigem küsivad patsientide käest suitsetamise kohta. See ei ole sugugi kõikides riikides nii," toob Põld veel esile. Kui patsiendi harjumused huvitasid 84 protsenti arste juba 2002. aastal, siis 2014. aastal küsis vähemalt korra nädalas patsientide suitsetamise kohta umbes 90 protsenti arste.

Suitsetamine väheneb, kuid mille arvelt?

Nagu öeldud, annab arstide suitsetamine märku rahvatervise olukorrast laiemalt. Mariliis Põllu sõnul koostati mõnekümne aasta eest ühiskonna suitsetamiskäitumise mudeleid, mis paljastasid sarnase mustri: arstid on ühiskonnas hakanud teistest varem suitsetama.

"Suitsetamine on varem olnud teatud mõttes prestiižne ja võib-olla kulukas. Arstid on saanud seda endale lubada ja hakanud suitsetama. Ühel hetkel on aru saadud, et see tegelikult on kahjulik harjumus ja siis nad on loobunud," kirjeldab Põld. Ülejäänud rahvastik on liikunud lainetusena arstide järel: hiljem suitsetamisega alustanud ja mõnevõrra hiljem ka loobunud. Kui algselt oli suitsetamine arstide seas levinum kui kogurahvastikus, siis hiljem just madalam.

"Kui üldisemalt võtta, siis seda me näeme, et suitsetamine Eestis ka kogurahvastikus väheneb," märgib doktorant. Ta viitab tervise arengu instituudi 2020. aastal tehtud uuringule, mille järgi suitsetab Eesti 16–64-aastastest elanikest igapäevaselt umbes 18 protsenti. Ehkki suitsetajate osakaal üha väheneb, pole langus enam nii järsk kui mõne aastakümne eest.

Ühest küljest on Põllu sõnul siin oma mõju haridusel: kõrgharidusega inimesed suitsetavad vähem. "Teine pool, mida me peame muidugi järjest rohkem arvesse võtma, on alternatiivsed tooted," tõdeb ta. Kuna arstide uuringus küsiti ainult sigarettide kohta, peab alternatiivsete tubakatoodete tarvitamise osakaal selguma tulevastest uuringutest.

Mariliis Põld kaitseb väitekirja "Smoking, attitudes towards smoking behaviour, and nicotine dependence among physicians in Estonia: cross-sectional surveys 1982–2014" ("Eesti arstide suitsetamine, suhtumine suitsetamiskäitumisse ja nikotiinisõltuvus: läbilõikelised uuringud 1982–2014") 17. juunil Tartu Ülikoolis.