Uurijate sõnul näitavad nad, kuidas inimeste keskkonnast tulenev mõju võib nende järglastel avalduda neli põlvkonda hiljem. See viitab, et esivanemate kokkupuude näiteks tubakasuitsuga võib kaasa tuua tagajärgi, mis jäävad suguvõsasse mitmeks põlvkonnaks peitu, vahendab ScienceAlert.

Bristoli Ülikooli epidemioloogi Jean Golding ja kolleegid võtsid 2014. aastal aluseks Avoni pikaajalised vanemate ja laste uuringud. Tegu on rasedate naiste ja nende perekondade jälgimisuuringuga, mis algas 1990. aastate alguses ja mida Golding ise algul juhtis. Avoni andmestik hõlmab endas üle 14 500 lapse, kes sündisid 1991. ja 1992. aastal. 

Kaheksa aasta eest tehtud analüüs näitas, et isadel, kes alustasid suitsetamisega enne 11. eluaastat, oli tõenäolisemalt poegade kehamassiindeks noorukieas suurem. Ühtlasi oli nende poegadel keskmiselt suurem vööümbermõõt ja keha rasvaprotsent.

Uurijate sõnul võib olla tegu haruldase näitega mittepärilikust põlvkondadevahelisest pärilikkusest ehk epigeneetikast. Lõviosa seniseid viiteid säärase seose kohta pärineb praegu loomadega tehtud uuringutest.

Nüüd võtsid Golding ja kolleegid sama andmestikuga ette põhjalikuma analüüsi. Selgus, et esivanemate elustiili mõju kandus veelgi kaugemale: mitte pelgalt isalt pojale, vaid ka vanaisalt pojatütrele ja vanavanaisalt oma pojatütretütrele.

Töörühm kirjutab, et kui just isapoolne vanaisa hakkas suitsetama varateismelisena ehk enne 13. eluaastat, mitte 13–16-aastaselt, mõjutas see tema pojatütreid, kuid mitte pojapoegi. Tema naissoost lapselastel oli 17- ja 24-aastaselt märke ülemäära kõrgest keha rasvaprotsendist.

Kui aga emapoolsed vanaisad hakkasid varateismelisena suitsetama, mõjutas see just nende pojapojatütreid, mitte pojapojapoegi. Nende naissoost lapselapselastel oli 17- ja 24-aastaselt samuti ülemäära suur rasvaprotsent.

Uurijate sõnul võib sarnast efekti näha ka juhul, kui vahepealsed põlvkonnad ei suitseta enne 13. eluaastat regulaarselt. Just see viitabki, et efekt on põlvkondadevaheline ja kestab vähemalt neli põlvkonda.

Goldingi sõnul võiks aidata uuring teadvustada, et inimeste praegustel valikutel võib olla varjatud pikaaegne mõju. Nii ei pruugi Goldingi sõnul olla laste ülekaalulisuse taga tingimata nende enda toidulaud ja liikumisharjumused, vaid pigem esivanemate elustiil ja sellega seotud tegurite püsivus.

Töörühma sõnul vajab nähtus täiendavaid uuringuid. Ühtlasi möönavad nad, et tööl on omad vajakajäämised. Näiteks ei teadnud uuringuküsitlusele vastanud inimesed sageli päris täpselt, kuidas nende vanemad ja vanavanemad lapsepõlves elasid.

Kuigi uurijate sõnul pakub nende töö esimest omalaadset tõendusmaterjali põlvkondadevahelistest mõjudest, pole selliste efektide olemasolu põhjus veel sugugi selge. Tegu võib olla veel pelgalt kokkulangevusega, mitte põhjusliku seosega tubakasuitsu ja järeltulijate kehmassiindeksi vahel. Uurijad osutavad ka kaudsele võimalusele, et uuringus osalenud varateismelistel suitsetajatel võis olla pärilik eelsoodumus ülekaalulisusele, mis avaldus lihtsalt mõni põlvkond hiljem.

Uurijate sõnul on märkimisväärne, et võimalik seos puudutab just ülekaalulisust. Teaduslikus mõttes on see keerukas häire, mida põhjustab geenide, epigeneetika ja keskkonnategurite koosmõju. Igal juhul tuleb nende sõnul enne seose olemasolu kontrollida kordusuuringutes, et vaadata, kas seos üldse tõepoolest kehtib.

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.