"Toiduporno" juured viivad Vana-Roomasse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mida keegi ahvatlevaks peab, oleneb juba inimesest, ent üldjuhul valitsevad "toidupornos" rasvased ja suhkrused road. Autor/allikas: Christopher Najewicz (CC BY-NC-ND 2.0)

Võimalikult isuäratavaks kujundatud toidupildid ja -videod ehk nii-öelda toiduporno puhkes õitsele ühismeediaajastul. Filosoof Uku Toomingu sõnul pole toidu maitsekujutelmi simuleerivas kunstis ajaloos midagi uut, lihtsalt kujutamisvõimalused on paranenud.

"Ma arvan, et on neid, kes vaatavad "toidupornot", et lihtsalt oma nälga stimuleerida. Oma artiklis ma pigem uurisin olukorda, kus nälg ei ole enam vaatamise keskmes," ütleb Hokkaido ülikooli järeldoktor Uku Tooming.

Oma värskes uurimuses kirjeldabki Tooming erinevaid põhjuseid, miks inimesed isuäratavaid toidupilte vaatavad ning milliseid tundeid need vaatajas esile kutsuvad.

Kõhtu ei täida, aga...

"Kui "toiduporno" vaatamine on peaaegu mehhaaniline klõpsimine pildilt pildile ja nälg polegi tähtis, siis sellest saadav teatud mõnu on justkui väärtus iseeneses," ütleb Uku Tooming. "Minu peamine küsimus oli, et milles see mõnu siis täpsemalt seisneb." 

Filosoof pakub, et vaataja tunneb mõnu eeskätt sellest, et kujutleb pildil oleva toidu maitset. Kujutlusest saadud nauding pole aga tingimata seotud inimese tegeliku isuga, vaid ongi nauding iseeneses. "Selle kohta on psühholoogias üsna palju tõendusmaterjali olnud, et kui inimesed toidupilte vaatavad, siis nende aju reaalselt reageerib viisil, mis viitaks, et see simuleerib toidu maitsmist," märgib ta.

Arvestades, et "toidupornos" kujutatud söök on sageli väga luksuslik ja rikkalik, võib vaatajal tekkida tunne, et nähtu on päriselus kättesaamatu. Toomingu sõnul naudivad vaatajad pilte aga huvitaval kombel ka kättesaamatustunde kiuste.

"Nad ei kujutle, kuidas see tegelikult maitseb," pakub ta seletuse. "Nad konstrueerivad ise, mismoodi see võiks maitsta, ilma et neid üldse huvitaks, kuidas see tegelikult maitseb. Kui nad tunnevad kujutlemisest naudingut, siis kättesaamatus väga ei loegi nende jaoks."

Filosoof pakub, et vaataja tunneb mõnu eeskätt sellest, et kujutleb pildil oleva toidu maitset. Autor/allikas: Thomas Hawk/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Maitsmiskogemuse simuleerimine ei pruugi aga olla ainus põhjus toidupildid ette võtta. Näiteks kokandusvideote puhul tuleb kõhutäite kõrval mängu teinegi huviobjekt ehk inimene.

"Kujutan ette, et mõned inimestest vaatavad, et oh, kui sarmikas selle pildi või video autor on," sõnab ta. 

Teise inimese võlul on rõhk ka Lõuna-Koreast pärit mukbangis ehk videos, kus keegi kaamera ees suures koguses toitu ära sööb. Toomingu sõnul postitavad mukbange sageli just nooremad inimesed, eriti neiud.

"Osa inimesi vaatab seda, et näha teist inimest olemas võimeline nii palju sööma ja samas siiski kaalu hoidma. See on raskesti tabatava loogikaga inspiratsioon dieedipidamisel," selgitab ta.

Tulles tagasi aga ainult toitu kujutavate piltide juurde, tõdeb filosoof, et mõne vaataja huvi võib köita puhtalt pilt ise.

"Keskne on kompositsioon ja kujutamisviis ehk just visuaalne element. Võimalik on, et see vaatajarühm ei mõtle toidu maitsest üldse," tõdeb Tooming.

"Toiduporno" kui üks vanemaid kunstivorme?

Kitsama kunstidefinitsiooni järgi, mis arvestab teose institutsionaalse tausta ja galeriikõlblikkusega, ei ole "toiduporno" Uku Toomingu sõnul kunst.

"Oma artiklis ma kaalusin definitsiooni, et kunst on see, mis on mõeldud vaatajas esile tooma esteetilisi kogemusi," märgib ta. Ehkki ka esteetilise kogemuse mõiste üle võib filosoofi sõnul vaielda, pakub ta, et see on nii visuaalse pildi vaatamisest saadud nauding kui ka pildi vaatamisest tuletatud mõtteline maitsekogemus. "Kui kunst on see, mis põhjustab esteetilise kogemuse, siis "toiduporno" jällegi kvalifitseeruks kunstiks," ütleb ta. 

Ajalooliselt seostatakse kunsti aga kindlate meeltega ehk eeskätt nägemise ja kuulmisega.

"Siiamaani leidub neid, kes väidavad, et maitsmismeel ei ole kunsti kogemiseks kohane meel," tõdeb Tooming. Ehkki tal pole enda sõnul argumenti sellise seisukoha vastu, ei vaataks ta ise kunsti nii kitsalt.

"Muidugi "toiduporno" puhul on ka visuaalne element olemas ja nägemismeelt on alati kunstiga seostatud ehk siin see argument ei tööta niikuinii," arutleb ta.

"Toiduporno" kui kogemuse juured viivad Toomingu sõnul samuti ajalukku.

"Juba Rooma impeeriumi aegne kreeka autor Philostratos kirjeldab oma teoses "Imagines" toidumaale. Just sellises võtmes, et kujutage ette, kuidas seisate maali ees ja kujutate ette selle toidu maitsmist, mida te maali peal näete," kirjeldab ta ja lisab, et looming on seda psühholoogilist mehhanismi aastasadu ära kasutanud.

Tänapäevase "toidupornoga" sarnast tähendust kandev mõiste gastro porn pärineb filosoofi sõnul 1970. aastatest, mõiste food-porn aga 1980. aastatest, mil see käis halvustava sõnana läbi ühe feministliku filosoofi tööst.

"Paradigmaatiline "toiduporno" algab minu jaoks siiski sotsiaalmeediaga," ütleb Tooming ja viitab laialt levinud praktikale näiteks Instagramis oma einest pilte jagada.

Habemeajamisvahuga kook

""Toiduporno" hõlmab toidufotograafiat, mida inimesed sotsiaalmeedias levitavad, ja kus rõhuasetus on eriti ahvatlevatel toitudel," ütleb Uku Tooming. Mida keegi ahvatlevaks peab, oleneb juba inimesest, ent üldjuhul valitsevad "toidupornos" rasvased ja suhkrused road. 

Toomingu sõnul saaks "toiduporno" võimalusi edukalt ära kasutada näiteks hoopis vegantoidu kujutamisel. Kuigi vegantoit nõuab kujutajalt suuremat leidlikkust, aitaks see filosoofi sõnul ehk ära võluda neid, kes muidu taimsest toidust ei hooli.

"Minu arust rasvasele ja suhkrusele keskendumine veidi vaesestab võimalusi," märgib ta.

Olgu pildil milline toit tahes, on rõhk selle võimalikult heal väljanägemisel. Video lubab kasutada ka pilkupüüdvat dünaamikat. Samas on "toidupornos" näidatav sageli mingil moel manipuleeritud.

"Äärmuslikum näide on see, kus näiteks on kook, mille peal vahukoor on tegelikult habemeajamisvaht," kirjeldab Tooming. Kiirtoidu reklaampildid on tema sõnul samuti parim näide manipuleeritud "toidupornost". 

"Üks asi, mida tasub vahel mõelda on, et kuidas see tegelikult ka maitsta võiks," soovitab ta "toiduporno" vaatajatele eriti just manipuleeritud toidupildi puhul. "Kui ma võrdlen seda enda kujutletud maitsega, tekib huvitav kontrast."

"Äärmuslikum näide on see, kus näiteks on kook, mille peal vahukoor on tegelikult habemeajamisvaht," kirjeldab Tooming. Autor/allikas: Hayley Constantine/Flickr (CC BY 2.0)

Uku Tooming kirjutab "toidupornost" ajakirjas Critica-Revista Hispanoamericana de Filosofia.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: