Eesti panustab valeinfoga võitlemise asemel kriisiinfo kättesaadavusele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Riikidel on väärinfoga toimetulekuks erinevad strateegiad. Autor/allikas: Glenn Carstens-Peters/Unsplash

Riikide toimetulek kriisidega sõltub muu hulgas nende võimekusest ohjeldada väärinfo levikut. Kaheksa Euroopa riigi praktikaid ja regulatsioone käsitlenud uuringust selgus, et Eesti kriisihalduses on oluline mitte niivõrd otsene väärinfoga võitlemine, vaid kriisiinfo kättesaadavus ja sõnumite kvaliteet.

"Covid-19 pandeemiaga seoses on aina enam aru saadud sellest, kui tähtis on ühtne ja selge kommunikatsioon, mis väldib kantseliiti ning kus otsustajad võtavad vastutuse. Kui see jätkub, siis pole erinevate tervisele ja elule kahjulike vandenõuteooriate leviku kasvu Eestis üleliia vaja karta," kommenteeris uuringu juhtivautor Sten Torpan, kes on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant ja kriisi-sotsioloog.

Enne Covid-19 pandeemiat Eestis, Norras, Soomes, Ungaris, Rootsis, Belgias, Itaalias ja Saksamaal läbi viidud uuringus tehti ligi 100 intervjuud ja analüüsiti erinevaid dokumente ja määruseid. "Me uurisime, kuidas kirjeldatakse väärinfo haldamist ametlikes dokumentides, regulatsioonidokumentides, ametijuhistes ja kuidas professionaalid ja praktikud nendest ise aru saavad," selgitas Torpan.

Torpan täpsustas, et väärinfo haldamine hõlmab erinevaid praktikaid, mille hulka ei kuulu mitte ainult väärinfo allikale reageerimine, vaid ka näiteks usaldusväärse sideme loomine info sihtgrupiga ning tõhus ja kiire täpse info edastamine.

Selgus, et nii meil kui mujal on erinevates ametijuhistes väärinfole eraldatud ruum reeglina üpris napp ja sellest kirjutatakse enamasti üldisemate kommunikatsioonijuhiste osana. Torpan märgib, et lisaks, on meil olemas valitsuse kommunikatsioonibüroo dokument väärinfo rünnakutega toimetulemiseks, aga see käsitleb just rünnakuid ehk pahatahtlikku väärinfot, mitte väärinfo levimist laiemalt.

"Peamine väärinfot puudutav teadmus näib uuritud riikides olevat professionaalide ja praktikute enda pädevuses, mida ei ole tingimata kirja pandud. Nende teadmised võivad tulla kas heast väljaõppest või organisatsiooni mälust," selgitas Torpan. Ta põhjendas seda sellega, et liiga ranged juhised võivad luua infohaavatusi, sest ametnikel tuleb reageerida aina uutele, sealhulgas sotsiaalmeediast lähtuvatele väärinfoga seotud väljakutsetele. 

Suur omavastutus

Nii nagu ka näiteks Soomes on Eestis väärinfo haldamine olnud detsentraliseeritud, mis tähendab, et iga asutus on vastutav oma kriisikommunikatsiooni eest. See omakorda eeldab, et asutuste kommunikatsioonispetsialistidel lasub suur vastutus ja nad peavad omama head väljaõpet. "Kui olukorra tõsidus ületab kriitilise piiri, asub riigi poolt kriisiinfot koondama ja haldama riigikantselei," täiendas Torpan. 

See aga ei tähenda, et teiste asutuste kommunikatsioon hoobilt lakkaks. "Kuna kriisiga seotud asutuste kommunikatsioonispetsialistid peavad ka üksi hakkama saama, on ülimalt tähtis nende kvaliteetne väljaõpe ning pidev enesetäiendus," lisas ta. 

Sellele lähenemisele vastandub tsentraliseeritud kriisijuhtimine, mida kasutatakse näiteks Rootsis ja Belgias. Nendes riikides on kriisikommunikatsioon detailsemalt reguleeritud ning riiklik haldaja otsustab, kuidas ühe või teise juhtumiga tegeletakse. 

Lisaks on Eestis olemas kriisikommunikatsiooni käsiraamat, kuid selle viimane täiendus pärineb aastast 2010 ja väärinfoga toimetulekuks konkreetseid juhiseid see ei sisalda. Torpan märkis, et Eestis läbi viidud 19 intervjuu käigus selgus, et käsiraamatust olid ametnikud küll kuulnud, kuid aktiivselt nad seda ei kasutanud.

Riiklik infoliin 

Kui asutuste omavastutus on kriisinfo jagamisel suur, siis on oht, et tekib palju üksteisega mitte kooskõlastatud infot. Sellele vastukaaluks käivitati eelmise aasta kevadel riiklik kriisiinfo telefon 1247 ja loodi sellega seotud infosüsteem. Lisaks on riigikantseleis tööle võetud riigiinfo teenuse juht, kelle ülesanne on riigiasutustest info kokku tuua. Seda just selleks, et kriisitelefonile helistaja saaks kogu info ühelt numbrilt kätte. 

Torpan täiendas, et infoliikumise arhitektuuri ehitamine pole veel lõpuni viidud. Tema sõnul võiks sellest infokanalist tulevikus välja kujuneda keskne süsteem, kust erinevad institutsioonid saaksid endale vajaliku info ja näeksid ka teiste institutsioonide väljastatud infot. 

Väärinfoga võitlemise asemel rõhk täpsusel

Uuringust selgus, et erinevalt teistest riikidest eelistavad Eesti ja Soome institutsioonid väärinfoga võitlemise asemel oma energia kiiresse ja täpsesse kriisikommunikatsiooni suunata. Samuti pannakse neis riikides suurt rõhku usaldusliku sideme loomisele oma publikuga. Torpan märgib, et kuigi Eesti on Euroopas üks kõrgema avalike institutsioonide usaldusega riike, siis oleks naiivne arvata, et infokülluse ajastul oleks võimalik kõiki inimesi vääritimõistmistes ümber veenda: "Kriisisõnumid ei peagi suutma kõiki päästa, nende peamine ülesanne on vähendada riske."

Torpan tõi välja, et praeguse Covid-19 pandeemia kontekstis on ühtse sõnumi edastamine olnud keerulisem kui kunagi varem. "Kuuleme pidevalt erinevate ekspertide arvamusi, mis aga lähevad tihtipeale lahku ja tekitavad inimestes segadust. See tuleneb selle kriisi keerukusest," selgitas teadlane.

Tänu Eesti väiksusele ja rahva kõrgele usaldusele riigi suhtes on Torpani sõnul meie kriisikommunikatsioon siiski heal järjel: "See on luksus, et meil on olemas ERR, kella üheksane "Aktuaalne Kaamera", mis on rahvuslik rituaal, ning riiklik infoliin." Ta märgib, et näiteks madala usaldusega ning oluliselt suuremas riigis Itaalias oleks sedalaadi kommunikatsioonivõimekuse saavutamiseks tarvis märkimisväärselt suuremat ressurssi.

Uuring ilmus ajakirjas International Journal of Disaster Risk Reduction.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: