"Viirused ja vaktsiinid" ei ole COVID-19 põhjustavast viirusest, kuid see võimaldab praeguse koroonapandeemia oluliselt avaramasse konteksti asetada. Lugeja saab teada, millised on peamised inimesi ohustavad viirused ning kuidas on kulgenud nende viiruste vaktsiinide väljatöötamine ja kasutamine.

Allas näitab, et kuigi vaktsiinide loomine pole möödunud tagasilöökideta, on laiemas plaanis tegemist meditsiiniajaloo ühe suurema edulooga, mille käigus on päästetud miljonite inimeste elud. "Ükski tervishoius rakendatud vahend pole päästnud rohkem elusid kui vaktsineerimine," kirjutab autor. 

Autor toob välja, et oluline teetähis vaktsiinide ajaloos on olnud pääsemine ohtralt inimelusid nõudnud rõugetest: "Põhja-Ameerika vabanes rõugetest 1952. aastal ja Euroopa aasta hiljem. Eestis registreeriti viimane rõugete juhtum 1943. aastal, kuid rõugete vastu vaktsineerimisega jätkati kuni 1980. aastani. Nagu kinnitavad kirikuraamatud, põhjustasid rõuged 19. sajandi hakul üheksa protsenti kõikidest Eesti surmajuhtudest."

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul päästavad vaktsiinid igal aastal 2–3 miljonit inimelu. Lisaks märgib Allas, et kui Inglismaal suri 17. sajandil kolmandik lastest enne 15-aastaseks saamist, siis tänapäeval tabab sama saatus vähem kui ühte protsenti lastest. "Vaktsiinid on meid ära hellitanud," resümeerib autor. 

"Hüppavad" viirused

Eraldi kirjeldab teos zoonootilisi ehk ühelt liigil teisele "hüppavaid" viiruseid, mille hulka kuuluvad näiteks 1976. aastal inimesele üle kandunud Ebola viirus ja 2019. aastal levima hakanud COVID-19 nakkus. 

Teiste tegurite hulgas toob Allas välja, et zoonootiliste viiruste jõudsalt levikut soodustab metsloomade küttimine ja nendega kaubitsemine: "Sahara kõrbest lõuna pool on levinud džungliloomade jahtimine ja nende toiduks tarvitamine. Aafrika turgudel pakutakse laias valikus toorest ja suitsutatud ahviliha, samuti närilisi, nahkhiiri ja kõikvõimalikke teisi loomi. Sageli ei kanna lihunikud kindaid. (...) Samasuguste praktikate jätkumisel on vaid aja küsimus, millal kuuleme järgmisest seninägematust viiruspuhangust." 

Teos kirjeldab nahkhiirtele omast kohastumust, mis teeb neist inimese jaoks ohtliku viiruselevitaja. "Nahkkiired on miljoneid aastaid viirustega koos evolutsioneerunud. Nad võivad olla kogu elu nakatunud inimeste jaoks surmavate viirustega, ent viirused ei tee neid haigeks ja vastupidi – nemad ei kahjusta viiruseid," selgitab Allas.

Autori sõnul ei peaks me nahkhiirtesse siiski vaenulikult suhtuma: "Nendel loomadel on väga oluline koht ökosüsteemis. Nahkhiired söövad tonnide kaupa putukaid, tolmeldavad õisi ja levitavad sadade taimeliikide seemneid. Nad on leidnud võimaluse viirustega koos eksisteerimiseks ja võib-olla saame nende immuunsüsteemi uurides aimu sellest, kuidas meiegi end viiruste eest kaitsta võiksime." 

Varioleerimiselt vaktsineerimisele

Võrreldes viiruste ajalooga, mille laastavaid tagajärgi kirjeldati juba antiikajal, on vaktsiinide ajalugu üpris lühike – kõigest natuke üle 200 aasta. Esimese vaktsiini, mis oli mõeldud rõugete vastu, võttis kasutusele 18. sajandi lõpus Inglismaalt pärit arst Edward Jenner. Enne seda suudeti immuunsust tekitada Hiinast Euroopasse jõudnud varioleerimise meetodi abil, mis seisnes selles, et patsiendi õlavarde lõigatud haavadesse sisestati nakatunud inimestelt võetud rõugemäda.  

Jenneri läbimurdeline avastus seisnes selles, et ta näitas, et immuunsust saab tekitada ka veiste rõugevillide abil. Allas kirjutab, et "Jenner oli esimene, kes esitas tõendi, et loomaviiruse kasutamine immuniseerimisel on efektiivne ja ohutum kui variolatsioon, ning soovitas seda meetodit laialdaselt rakendada." 

Allas selgitab, et Jenneri saavutus on vermitud ka vaktsineerimise sõna etümoloogiasse: "Veiste rõugete jaoks kasutas Jenner terminit Variolae vaccinae, sest variolae tähendab ladina keeles rõugeid ja vacca – lehma. Sellest fraasist tuletas Plymouthi kirurg Richard Dunning 1800. aastal väljendi "vaktsineerimine", mille all ta pidas silmas rõugete vastu immuniseerimise protsessi. Louis Pasteuri ettepanekul hakati edaspidi Edward Jenneri auks nimetama vaktsineerimiseks igat laadi kaitsepookimist."  

Allas toob välja, et Eestisse jõudis lehmarõugetega immuniseerimine juba 1800. aastal, mil seda seda meetodit rakendas Tallinna arst Karl Johann Nyberg. Ta lisab, et 19. sajandi keskpaigaks oli rõugete vaktsiin üle maailma laialdaselt kasutusele võetud. 

Vaktsiiniskeptitsism on sama vana kui vaktsineerimine 

Raamat pakub mitmeid näiteid selle kohta, kuidas kriitilised ja skeptilised diskussioonid vaktsineerimise otstarbekuse üle on väldanud aastasadu ja on õieti sama vanad kui vaktsineerimine ise. Allase sõnul pole "vaktsiinivastaste argumendid ja uskumused kahe sajandiga kuigi palju muutunud. Küll aga on kordades kasvanud info levimise kiirus. Vastuseisu põhjustavad näiteks kahtlemine vaktsiinide vajalikkuses, hirm ohutuse ja kõrvaltoimete ees, mure immuunsüsteemi ülekoormamise pärast, usaldamatus tervishoiusüsteemi ja vaktsiinitööstuse vastu ning libainfo levik. Samuti mängivad rolli usulised eelarvamused."

Raamatu autor võtab skeptiliste argumentide suhtes selge seisukoha ja julgustab meid vaktsiine mitte pelgama: "Leidub inimesi, kes usuvad, et vaktsineerimise asemel on kasulikum haigus läbi põdeda. Mõnel juhul annab läbipõdemine tõesti kestvama immuunsuse kui vaktsiinidega esile kutsutu. Kuid organismile on vaktsineerimine kordades vähem koormav ja ohutum kui haiguste läbipõdemine."