Rasedusdiabeet ehk naisel just raseduse ajal kerkinud veresuhkru tase käib kaasas viiendiku maailma rasedustega. USA-s esineb seda üheksal protsendil rasedatest. Pärast rasedust võib rasedusdiabeeti põdenud naistel tekkida teistest tõenäolisemalt eeldiabeet või teist tüüpi suhkruhaigus – mõlemad vaevused võivad kaasa tuua südameveresoonkonna haigusi.

Varasematest uuringutest oli teada, et rasedusdiabeet kergitab südamehaiguste riski. Teadmise valguses seostasid kaks vaevust omavahel ka Ameerika kardioloogiakolledž ja Ameerika südameliit 2018. aastal oma kolesterooli kliinilise ravi juhistes. Samas polnud selge, kas sama suur südamehaiguste oht varitses keskeas ka rasedusdiabeedi järel eeldiabeetikuteks muutunud või veresuhkru normi saanud naisi.

Nüüd kasutasid USA teadlased 30 aastat väldanud noorte pärgarteri riskikujunemise (CARDIA) uuringu andmeid, et rohkemat teada saada. Neid huvitas, kas pärast rasedust jälle normaalse veresuhkru tasemega naise risk haigestuda südamehaigustesse siiski langeb.

Uuringu autori Kaiser Permanente uurimisosakonna epidemioloogi Erica Gundersoni sõnul on CARDIA esimene uuring, kus keskikka jõudnud ja rasedusdiabeeti põdenud naiste veresuhkrut võrreldi eakaaslaste omaga, kelle rasedus oli kulgenud tavapäraselt. Võrreldes raseduse ajal tervete suguõdedega on rasedusdiabeeti põdenud naistel kaks korda suurem oht pärgarteri lupjumiseks, olgu nende versuhkru käekäik pärast rasedust milline tahes, lisas Gunderson.

Veerandsaja aasta vaade

Aastal 1985 alanud CARDIA uuringus osales üle 5100 mõlemast soost ameeriklase, kes olid toona 18–30-aastased. Värske analüüs kätkes endas algsest valimist ligi 1100 naise andmeid, kellel polnud esimese ega teise tüübi suhkruhaigust, ja kes olid aastatel 1985–2011 vähemalt korra sünnitanud.

Kõigil osalenutelt võeti enne ja pärast rasedust iga viie aasta tagant vereproove, et jälgida nende versuhkru taseme käekäiku. Pärgarteri lupjumise jälgimiseks skaneeriti iga naise südant 15, 20 ja 25 aastat peale uuringu algust. Veerandsada aastat pärast uuringu algust olid osalejad keskmiselt 48-aastased. Kõigist uuringus osalenud naistest oli 12 protsendil esinenud rasedusdiabeeti. 

Analüüs näitas, et raseduse ajal suhkrutõbe põdenud naisi ohustas pärgarteri lupjumine teistest kaks korda rohkem. Seda olenemata sellest, kas naisel oli keskealisena normaalne veresuhkru tase, eeldiabeet või teist tüüpi diabeet. Seega, raseduse järel taas normaalse veresuhkru taseme saavutamine ei vähendanud võimaliku südamehaiguse riski kuidagi. 

Kõigist rasedusdiabeeti põdenud naistest kujunes 36 protsendil välja eeldiabeet ja 26 protsendil teise tüübi suhkruhaigus. Võrdluseks jõudis keskeaks eeldiabeedini 35 protsenti ja teise tüübi diabeedini üheksa protsenti tavapärase raseduse kuluga naisi. Kui viimastel kippus pärgarter lupjuma 15 protsendil juhtudest, siis rasedusdiabeeti põdenud naistest lupjus pärgarter mingil määral neljandikul juhtudest.

Erica Gundersoni sõnul üllatas uurijaid tõsiasi, et ka pärast rasedust veresuhkru korda saades ohustas naisi endiselt arterilupjumine. Autorid märgivad, et tähelepanek võib muuta edaspidi nende vaevuste ravi.

Gunderson lisab, et rasedusdiabeediga naine ei tohiks tervisekontrolliga oodata, kuni tal eeldiabeet või teist tüüpi suhkrutõbi tekib. Pigem tuleks rasedusdiabeeti ennast võtta juba tulevase kroonilise südamehaiguse võimaliku kuulutajana. Seetõttu võiks sellise murega naine käia pärast rasedust regulaarselt teise tüübi diabeedi tervisekontrollis.

Uuringul on ka mõningaid vajakajäämisi. Näiteks ei mõõtnud uurijad naiste pärgarterite lubjasisaldust enne rasedust. Samuti hinnati südamehaiguste riski pärgarteri lupjumise, mitte nende päriselt tekkimise põhjal.

Uuring ilmus Ameerika südameliidu ajakirjas Circulation.