Koroonaga seoses on viiruste ja organismi kaitsevõime teemad pea kõigi inimesteni jõudnud. On ilmne, et viirused on osa looduse mitmekesisusest ning neid leidub kõikjal meie ümber ja ka meie sees.

Näiteks on suurem osa inimesi nakatunud ühe või mitme herpesviiruse tüvega. Kord organismi jõudnud, ei kiirusta herpesviirus sealt lahkuma ja inimene jääb krooniliselt nakatunuks. Hea näide on ohatis, mis ilmub huulele ikka ja jälle. Enamasti saabub ta siis, kui organismi kaitsevõime mingil põhjusel nõrgeneb.

Iga natukese aja tagant huulele tekkiv ohatis näitab viiruse korduvat aktiveerumist. Ohatis on viiruse jaoks võimalus end paljundada ning selle järel taas mõnd aega justkui uinunud olekus veeta.

Levinud, ent vähetuntud tsütomegaloviirus

Ka tsütomegaloviirus kuulub herpesviiruste hulka ja sellega on nakatunud ligi 60 protsenti arenenud maade elanikkonnast. Tsütomegaloviirus levib kehavedelike kaudu ja kuna see põhjustab ebamääraseid vaegusi nagu näiteks palavik, siis ravitakse pigem sümptomeid ja nende taga olev viirus jääb diagnoosimata. Haigust kandvad inimesed võivad seda enese teadmata edasi anda isegi aastaid.

Arvatakse, et tsütomegaloviiruse korduv aktiveerumine on seotud vananemisega kaasnevate krooniliste põletikuseisunditega, nagu nt südame- ja veresoonkonnahaigused, teist tüüpi diabeet ja neerupuudulikus. Seega võiks viirusnakkuse olemasolu organismis anda infot vanemate inimeste terviseseisundi ja ka võimalike riskide kohta.

Anna Pauliina Rummi töö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas on eakate inimeste kroonilised põletikulised haigused seotud tsütomegaloviiruse-vastaste antikehadega ning mil viisil mõjutavad vanus ja sugu nende antikehade taset organismis.

Antikehad on erilised valgud, mis tekivad vastusena organismi tunginud haigustekitaja komponendile ehk antigeenile. Kui organism on haigustekitajast jagu saanud, jäävad antikehad tavaliselt pikaks ajaks püsima.

Juhul kui haigustekitaja peaks uuesti organismi tungima, suudavad antikehad reageerida ja selle hävitada. Antikehade olemasolu on seega ka tunnistuseks sellest, et inimene on haigustekitajaga kokku puutunud või haiguse läbi põdenud.

Kõige tavalisem antikehade olemasolu määramise meetod on ensüümseoseline immuunsadestamine, ehk ELISA (enzyme-linked immunosorbent assay) ja seda kasutas ka Rumm. Katse käigus kinnitati antigeenid väikeste kannude põhja. Seejärel lisati neile katseisikute vereseerumit. Kui seerumis oli antikehi, siis muutis segu värvi.

Uurimuse käik ja tulemused

Valimis oli üle viiesaja proovi. Neist 224 pärinesid TÜ Kliinikumi Sisekliinikus erinevate haigustega rinda pistvatelt üle 65 aastastelt isikutelt, 93 aga tervetelt eakatelt TÜ Kliinikumi Nahakliinikust ning 186 proovi tulid noorematelt inimestelt, kes olid oma rakke annetanud Geenivaramule.

Antikehade määramiseks kasutas Rumm lisaks ELISA meetodile ka luminestsentsiga seotud analüüsi LIPS (luciferase immunoprecipitation system), mis osutus pisut täpsemaks. Nimelt võimaldab LIPS määrata lisaks antikehade olemasolule ka nende koguse ja taseme palju laiemas vahemikus, kui enamlevinud ELISA meetod.

Selgus ka, et tsütomegaloviiruse vastaste antikehade tase inimese organismis kipub koos vanusega tõusma. Selle põhjus võib olla viiruse korduv aktiveerumine elu jooksul ja organismi katsed sellega võidelda.

Naistel on üldiselt tsütomegaloviiruse vastaste antikehade tase kõrgem kui meestel, mis näitab, et naiste immuunsüsteem reageerib sellele nakkusele tugevamalt.

Kui eakal inimesel on teist tüüpi diabeet, krooniline neerupuudulikkus või kilpnäärme vaegused, on tal sageli ka tsütomegaloviiruse nakkus ja kõrgem viirusvastaste antikehade tase.

Lõplike järelduste jaoks peaks analüüsi teiste valimitega kordama. Õpilastöö tulemused lubavad aga eeldada, et tsütomegaloviiruse vastaste antikehade hulga kindlakstegemisest võiks olla praktilist kasu eakate inimeste immuuntervise hindamisel.

Anna Pauliina Rummi uurimus "Eakate inimeste tsütomegaloviiruse-vastane immuunvastus ja selle seos põletikuliste haigustega" pälvis Eesti Teadusagentuuri korraldatud õpilaste teadustööde riiklikul konkursil esimese preemia. Töö sai ka Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tervise Arengu Instituudi eriahinnad ning saadeti Eestit esindama Euroopa Liidu noorteadlaste konkursile.

Uurimuse täistekstiga saab tutvuda õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake.