Juba iidsetest aegadest saadik inimesi kimbutanud pidalitõve levik hakkas 1980. aastatel antibiootikumide kasutuselevõtu järel taanduma. Ehkki juhtumeid esineb ka tänapäeval, pole need omandanud epideemia mõõtu. See on üks põhjustest, miks pidalitõve ehk leepraga seotu pole just kõige populaarsem uurimisvaldkond. Hiljutised murettekitavad uudised Aafrikast võivad aga seda trendi muuta.

Kui pikalt arvati, et pidalitõbi puudutab vaid inimesi, siis viimase paarikümne aastaga on ilmnenud, et ka Ameerika üheksavöölastel ning Briti oravatel esineb bakteriaalset genotüüpi, mida on seostatud Euroopa keskaegsete nakkuspuhangutega. Nüüd on nii Elevandiluuranniku kui Guinea-Bissau metsikutes šimpansikogukondades avastatud isendeid, kes põevad leeprat.

Võiks arvata, et haigus on lihtsalt inimeselt loomadele üle hüpanud, nagu varemgi juhtunud on. Uurijad aga arvavad, et sedapuhku võib nakkusallikas peituda kusagil mujal. Kus täpselt, on raske öelda.

Nagu juba mainitud, pole pidalitõbi väga populaarne uurimisobjekt ja haigust tekitavaid baktereid Mycobacterium leprae ning M. lepromatosis ümbritseb endiselt saladuseloor. Katseklaasis neid kasvatada ei osata ja patogeeni paljundamiseks tuuakse mängu kas üheksavöölased või hiired, kelle jalgadesse haigustekitajat süstitakse. Katseloomadel nähtavaid haigustunnuseid ei esine, küll aga on Lääne-Aafrika looduses nakatunud šimpanside välimus tugevalt moondunud.

Arizona Osariigi Ülikooli geneetik Anne Stone'i sõnul on ammu olnud kahtlus, et leepra bakterid on lisaks inimkehades toimetamisele ka mujal staape rajanud. Stone toob välja, et pidalitõbe genoom on väga väike ja mõneti kummaline, mis annab märku suurest vajadusest peremeesorganismi järele.

Kuna bakterid on meist vanemad, pidi leepra enne inimeste tekkimist kimbutama kedagi teist. Võimalik, et seesama "kodu" on leepral endiselt olemas. Teadlased püüavad välja selgitada, kes see võiks olla ning mil määral pidalitõve bakterid ilma peremeesorganismita ehk iseseisvalt looduses hakkama saavad.

Nakatunud šimpansidel hoitakse silma peal, aga ravima neid ei hakata. Isegi inimeste puhul tuleb haiguse kontrolli alla saamiseks rangelt järgida tihedat raviplaani ning alles pärast kuudepikkust antibiootikumikuuri on lootust paranemisele. Veterinaar Fabian Leendertzi sõnul ei oleks metsikute primaatide puhul selline režiim mõeldav. Haigestunud isendid näivad sümptomitest hoolimata igapäevaeluga hakkama saavat, ehkki üks neist on oluliselt kõhnunud. Olukorral hoitakse silma peal.

Pikemalt saab juhtumist lugeda ajakirjast Science.