Liivarannad elavad ka merepinna tõusu üle, kui neil on taandumisruumi

Muutuv kliima toob muremõtteid paljudele – küllap vähemalt osaliselt ka põhjusega. Kuid selgub, et mõnikord võib teadus mõne mure siiski ka minema uhtuda.

Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Andrew Cooperiga Põhja-Iirimaalt Ulsteri Ülikoolist seab oma uurimistöö põhjal kahtluse alla kevadel ajakirjas Nature Climate Change avaldatud väite, et järgmiseks sajandivahetuseks võib tervelt pool maailma liivarandadest olla hävinud.

Cooper ja kaasautorid on samad andmed uuesti läbi vaadanud ja hinnanud kriitilisel pilgul ka kasutatud analüüsimeetodeid ning teatvad nüüd sessamas ajakirjas, et jäävad sel teemal kindlalt eriarvamusele.

Cooperi ja ta kaaslaste põhiväide on, et kui tõusev merevesi ka olemasolevad liivarannad praegustes asupaikades üle ujutab, siis nihkub liivariba ajapikku sisemaa suunas ning liivarand kui niisugune jääb alles.

Teisalt aga, tõesti, kui liivarannast sisemaa poole jääb kõrge pank või ka näiteks mõni tehislik rannikukaitserajatis, siis ei tarvitse rannanihet toimuda ja liivarand tõepoolest kaobki. Algul jäävad need rannad üha kitsamaks, kuni neist lõpuks enam midagi järele ei jää.

Autorid tunnistavad, et neil ei ole ülevaadet, kui paljud maailma liivarannad kuuluvad esimesse, kui paljud teise liiki.

Cooper ja kolleegid leiavad, et teadlased peaksid välja töötama paremad meetodid, hindamaks merepinnatõusu mõju rannikule. Kuid juba praegu söandavad nad nimetada rannikukaitserajatisi liivarandade kõige suuremaks ohuks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: