"Eesti senine võlakoormus on olnud Euroopa Liidu madalaim, jäädes alla 10 protsendi SKPst," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli majandusteadlane Ringa Raudla. "Sel aastal jõuab see võetud laenude tulemusel hinnanguliselt umbes 18 protsendini SKPst ja aastal 2021 umbes 24 protsendini SKPst."

Kuna riiklik laenuvõtmine on Eestis kriisi ohjamisel midagi uut, uuris Raudla koos Põhja-Carolina Ülikooli teaduri James W. Douglasega lähemalt, kuidas valitsus koroonakriisis toimis. Samuti huvitas uurijaid, miks käituti seekord varasemate kriisidega võrreldes teisti.

Uutmoodi kriisi uutmoodi lahendused

Eelmised majanduskriisid tabasid Eestit aastatel 1992–1993, 1999 ja 2008–2009. Ringa Raudla sõnul reageeris Eesti valitsus kõigile neile kriisidele eelarvekärbetega. "Kärbete rõhuasetused on kriisiti küll mõneti varieerunud," märgib ta. "Kui 1999. ja 2008.­–2009. aastatel vähendati eelkõige tegevuskulusid, siis aastatel 1992–1993 ka kodanikele tehtavaid eraldisi, näiteks pensione." Tosina aasta taha jäänud kriisis tõstis valitsus Raudla sõnul ka makse.

Eestit ja kogu maailma kevadel tabanud koroonakriis oli äsja kirjeldatutest erinev, sest riik sulges viiruse leviku tõkestamiseks osa majandustegevusest. "Sellist riiklikult suunatud erasektori majandustegevuse teadlikku piiramist ei ole varasemate kriiside puhul esinenud," ütleb Raudla. Kärpimise ja maksutõusude asemel tõsteti seekord hoopis kulutusi, langetati makse ja laenati raha.

Õppetunnid ja soodne laen

Majandusteadlase sõnul käitus Eesti riik seekord teisiti erinevate poliitiliste ja majanduslike tegurite mõjul.

"Seekord oli kriisi ajal valitsuse erakondlik ja seega ka ideoloogiline koosseis erinev kui eelmiste kriiside ajal, kuigi Isamaa oli ka seekord osa valitsusest," avab ta poliitilisi tegureid. Koroonakriisis valitsust juhtinud Keskerakond on Raudla sõnul alati pooldanud keynsilikumat ehk veidi sekkuvamat majanduspoliitikat. Viimase järgi püütakse majanduskriisi lahendada ergutavate meetmetega.

"Valitsusel oleks olnud ka poliitiliselt keerukas selgitada ühiskonnale, miks ei kompenseerita vähemalt osaliselt kulusid, mida valitsuse kehtestatud piirangud erasektorile tekitasid," lisab ta.

Samuti sai riik eelmistest kriisidest õppetunni, et majanduskriisi ajal eelarvet kärpides jahtub kahanenud majandus veelgi. "Näiteks 2009. aastal langes SKP umbes 15 protsenti, mis on maailma ajaloo kontekstis üsna dramaatiline," seletab Raudla.

Majanduslikest mõjuritest näeb ta valitsuse seekordsete otsuste taga varasemast palju soodsamaid rahvusvahelisi laenutingimusi. "Kindlasti aitas siin investorite usaldusele kaasa see, et Eesti on eurotsooni liige, mida ta eelmiste kriiside ajal veel ei olnud," märgib uurija. "Samuti on Eesti võlatase Euroopa Liidu madalaim, tänu millele saime isegi soodsamad laenuintressid kui Läti ja Leedu."

Mida on Eestil koroonakriisist õppida?

"Esimene õppetund on kindlasti, et globaalseteks pandeemiateks tuleb paremini valmis olla ja ettevalmistuseks ka rohkem rahalisi ressursse suunata," ütleb Ringa Raudla.

Ehkki terviseametil olid olemas juhised, kuidas üleilmse pandeemiaga toime tulla, polnud majandusteadlase sõnul siiani riigieelarves isikukaitsevahendite varumiseks piisavalt raha eraldatud. Kuna isikukaitsevahendeid seetõttu nappis, tuli valitsusel kasutada majandust piiravaid meetmeid.

Samasuguseid nii-öelda õõnsa riigi tagajärgi oli Raudla sõnul näha ka teiste riikide puhul. "Näiteks Lõuna-Euroopa riikides, kus Euroopa Liidu viimase kümnendi jooksul soositud kasinuspoliitika tulemusel oli tervishoiuvõrku väga palju "optimeeritud", oli raskem hakkama saada järsku kasvava patsientide arvuga," seletab ta ja tõdeb, et kriisides aitavad alati puhvrid.

Teine õppetund seisnes Raudla sõnul aga selles, et stimuleeriv ehk majandust ergutav majanduspoliitika oli Eestile veel võõras ning tuli ära õppida käigu pealt.

"Eestis kasutatud palgatoetus, mida ka näiteks Saksamaa ja teised Euroopa Liidu riigid kasutasid, oli kahtlemata vajalik instrument ja seda oli olemasolevate suutlikkuste juures ka üsna kiiresti rakendada," ütleb ta. "Mis puudutab muid majandust toetavaid meetmeid, siis siin näeme mitmeid puudujääke."

Näiteks ei suutnud Kredex majandusteadlase sõnul pakkuda ettevõtetele kohe häid laenutingimusi. Ühtlasi polnud riigil hoobilt võtta suuri taristuprojekte, mida kohe ehitama hakata. Raudla hinnangul on muidki toetusi jagatud kaootiliselt ning pole suudetud toetuste jagamise otsuseid ühiskonnale arusaadavalt selgitada.

"Seega on oluline õppetund, et riigi suunavamat lähenemist majandusse tuleb nii analüütiliselt kui institutsionaalselt pidevalt harjutada – muidu võib olla väga raske kriisi olukorras läbimõeldult reageerida," ütleb ta.

Laenuraha võiks suunata tulevikku

Nagu eespool öeldud on Eesti madal laenukoormus asendunud nüüd umbes 20-protsendise koormusega SKPst. Ringa Raudla sõnul tuleb seda numbrit vaadates silmas pidada, et äärmiselt soodsate laenutingimuste tõttu jääb laenuintresside koormus riigieelarvele mõõdukaks.

Majandusuurija lisab, et kui laen oleks jäänud võtmata, oleks Eesti majandus oluliselt halvemas seisus. Kui valitsus otsustanuks ka seekord kulusid kärpida, oleks meie majandus veelgi jahtunud.

"Küll aga on oluline mõelda, kuidas võetud laenuraha võimalikult tootlikult kasutada," tõdeb ta. "Infrastruktuuriprojektid, teadus- ja arendustegevus ning kulutused rohepöördele on kahtlemata suunad, mis võimaldaksid tulevikus majandustegevusel kõrgemat lisaväärtust pakkuda."

Ringa Raudla ja James W. Douglas kirjutavad Eesti kriisiohjamismeetmetest ajakirjas Journal of Public Budgeting Accounting & Financial Management.