Eesti raskete vigastuste ravi on praeguseks sama hea kui mujal Euroopas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sten Saar leidis, et kaks kolmandikku surmaga lõppenud traumadest juhtusid õnnetustes.
Sten Saar leidis, et kaks kolmandikku surmaga lõppenud traumadest juhtusid õnnetustes. Autor/allikas: ERR

Eesti suurtes haiglates jääb elama 85 protsenti raskelt vigastatud patsientidest ehk võrreldes 1990. aastate algusega on Eesti traumaravi jõudnud Euroopa tipptasemele. Raskeid vigastusi saavad Eesti inimesed peamiselt kukkudes, alkoholi kuritarvitades ja mootorsõidukiõnnetustes, selgub Tartu Ülikooli arstiteaduse doktoritööst.

Värske teadusdoktor ja PERH-i erakorralise kirurgia osakonna üldkirurg Sten Saar tõdes, et raskeid vigastusi võib saada põhimõtteliselt igal võimalikul moel. "Ka näiteks samal tasapinnal kukkumine võib põhjustada eluohtlikke ajuvigastusi. Haiglasse jõudnud raskelt vigastatud patsientide puhul on viimastel aastatel domineerivaks mehhanismiks kõrgusest kukkumine."

Oma doktoritöös uuriski Saar Eesti raskelt vigastatud patsientide demograafilisi andmeid ja nende ravi tõhusust. Ta võrdles raskelt vigastatute ravi tulemusi kahes Eesti suures haiglas: Põhja-Eesti regionaalhaiglas (PERHis) ja Tartu Ülikooli kliinikumis (TÜKis). PERHi ravitulemusi kõrvutas ta lisaks Helsingi Ülikooli traumakeskuse omadega. Saar võrdles ka traumahaigete demograafiat ja ravi Eestis ajaperioodidel 1993–1994 ja 2013–2014. Lisaks hindas ta trauma tõttu surnud patsientide traumamehhanisme, vigastusmustreid ja täpseid surmapõhjuseid.

Saar sõnastas oma töös rasket vigastust maailmas laialt kasutatud vigastuste raskuse skoori ehk ISSi alusel. Selle arvutamiseks liidetakse kokku inimkeha kolme kõige vigastatuma piirkonna kõige tõsisemad vigastused ning saadakse skoor, kus teatud piirist alates on tegu raske traumaga. "Mida kõrgem on ISS väärtus, seda suurem on tõenäosus suremiseks," seletab värske doktor.

Surmasõidud ja alkohol

Sten Saare sõnul sureb Eestis raskelt vigastatud inimesi kõige rohkem mootorsõidukiõnnetuste tagajärjel. "Kõige sagedasem surmapõhjus on raske ajuvigastus, millele järgnevad veritsussurmad," lisab ta. Nagu eespool öeldud, vigastavad inimesed end aga kõige sagedamini hoopis kukkudes.

Kukutakse vägagi erinevatel põhjustel. Tihti on selle taga tööõnnetused, peol alkoholijoobes kõrgelt korruselt alla kukkumine või enesetapukatse. Samas kukutakse ka näiteks suvilas puuokste saagimisel või katust parandades, seletab Saar.

Oma töös eristas ta raskelt vigastatud patsientidel ka läbivaid ja tömpe vigastusi. Läbiv vigastus saadakse terava eseme või lasu tõttu. Tömp vigastus tekib aga kokkupuutel tömbi eseme või pinnaga, näiteks autoavariis või kukkudes. "Euroopale omaselt on ka Eestis eesrinnas tömbid traumad," märgib Saar. "See on väga erinev näiteks Lõuna-Aafrikast, kus töötasin – seal domineerib läbiv vigastusmehhanism."

Raskelt vigastatute demograafiat vaadates leidis värske doktor, et hukkunud inimesed olid keskmiselt 50-aastased. Ta lisab, et traumale omaselt olid enamik ehk pea 80 protsenti hukkunutest mehed.

Ühtlasi leidis ta et kaks kolmandikku surmaga lõppenud traumadest juhtusid õnnetustes. Umbes viiendik vigastussurmasid olid seotud vägivallaga ning 15 protsenti traumadest olid enesetapud. "Murettekitavalt suurel hulgal hukkunutest esineb alkoholijoove – meie uuringu alusel esines seda surmahetkel 51 protsendil," tõdeb Saar.

Eesti on sama tubli kui Soome ja ülejäänud Euroopa

Viimase uuringu põhjal sureb Sten Saare sõnul raske traumaga PERHi hospitaliseeritud patsientidest 14,5 protsenti. See tähendab aga, et 85,5 protsenti vigastatuid jääb ellu. "See on hea tulemus ja oluliselt parem kui teatud skooringute alusel ennustatav suremus," sõnab Saar ja lisab, et Eesti tulemused on peale taasiseseisvumist läinud järjest paremaks. Võrdluseks surid 1993.-1994. aastatel pooled raskelt vigastatud patsiendid.

"Üheksakümnendatel oli meie traumasüsteem väga paljudel põhjustel standarditele mittevastav ja see tõestab, et adekvaatse traumasüsteemi puudumine isegi suure hulga traumajuhtude korral ei taga häid tulemusi," märgib Saar.

Viimaste aastate kohta järeldab ta aga heade tulemuste põhjal, et Eesti traumasüsteem on liikunud ja liigub edasi õiges suunas. "Hetkel on meie tulemused Euroopa tipptasemel," ütleb ta. Sama näitas ka PERHi ja Helsingi Ülikooli raskelt vigastatud haigete ravi võrdlus, kus mõlemas haiglas jäi ellu oodatust rohkem patsiente. "Meie tulemused on võrdsed Soomega," võtab Saar mõttekäigu kokku.

Kuidas vigastusi ära hoida?

Arvestades, et lõviosa traumadest tekib Eestis alkoholi kuritarvitamise tagajärjel, peab Sten Saar oluliseks jätkuvat riiklikku alkoholipoliitikat, mis hõlmaks endas  alkoholi müügi- ja reklaamipiiranguid ning teavituskampaaniaid. "Inimesed peavad ka ise mõistma, millised võivad olla tagajärjed näiteks purjus peaga rooli istumisel," lisab ta.

Veidi enam kui pooltel juhtudel olid raskelt vigastada saanud inimesed alkoholijoobes. Traumamehhanismidest oli sagedasim surmapõhjus mootorsõidukiõnnetus. Suur osa selliseid õnnetusi juhtub värske doktori sõnul maanteedel suurtel kiirustel. "Seega neljarealiste maanteede väljaehitamine suuremate linnade vahel aitaks väga paljusid elusid päästa ning tundub, et see protsess on ka käigus," ütleb ta.

Sten Saar kaitses oma doktoriväitekirja "Epidemiology of severe injuries in Estonia" ("Raske trauma epidemioloogia Eestis") Tartu Ülikoolis arstiteaduse erialal 18. septembril. Juhendajateks olid professor Peep Talving ja professor Urmas Lepner.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: