Nüüd on rühm Jaapani ja Ameerika teadlasi nähtust katseliselt uurinud ja leidnud ka ajust üles koha, mis paistab subjektiivset ajakiiruse muljet tekitavat. Nad väidavad, et selle mulje muutumise neuroloogiliseks aluseks võib olla närvirakkude väsimus.

Kujutame kõigepealt ette, et kuulame mõnda aega mõnda ülimalt tempokat muusikapala. Seejärel aga hakkab mängima palju aeglasem pala. Võib arvata, et võime seda aeglasemat pala subjektiivselt tajuda mõnevõrra veelgi aeglasemana, kui ta tegelikult on.

Laias laastus samale põhimõttele rajasid oma katsed ka Masamichi Hayashi Osaka Ülikoolist ja Richard Ivry Berkeley California Ülikoolist. Nemad kasutasid muusikapala asemel küll geomeetrilisi kujundeid ja lihtsakoelist helisignaali.

Kõigepealt lasid nad ekraanile korduvalt ilmuda ja kaduda hallidel ringidel, üsna kiires tempos. Mõnedele katseisikutele näidati vaheldumist veerandisekundilise rütmiga, teistele kolmveerandisekundilisega. See andis neile justkui tausta kätte, kui kiiresti asjad maailmas parajasti käivad.

Siis näidati katseisikutele korraks veel ühte halli ringi, eri isikuile eri kestusega, ja siis kostis kõlarist veel poolesekundiline vali piiks. Katseisiku ülesandeks oli öelda, kas viimase halli ringi näitamine kestis vähem või kauem kui see piiks.

Selgus, et need, kellel esimesed ringid olid vilkunud kiiremini kui teistel, hindasid viimase ringi ekraanil oleku aega pikemaks kui see tegelikult oli, teised aga tegelikust lühemaks.

Teadlased jälgisid ka inimeste ajuaktiivsust. Ajupildilt paistis, et neil, kelle ajataju oli kõige rohkem muundunud, oli kiirusagara supramarginaalkäärus närvirakkude aktiivsus kõige rohkem kahanenud.

Hayashi ja Ivry oletavad ajakirjas Journal of Neuroscience, et katse esimene osa väsitas selle ajukääru närvirakke, mistõttu need laenglesid järgmiste stiimulite peale loiumalt.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.