Surelikkuse meenutamine paneb inimesi rohkem annetama
Kui võimalikule annetajale meenutada tema surelikkust, annetab ta palju tõenäolisemalt. Samuti eelistavad inimesed annetada neile tähenduslikke esemeid, et annetatud eseme kaudu nii-öelda edasi elada, selgub Briti Kolumbia Ülikooli teadlaste värskest uuringust.
Varasematest uuringutest on teada, et osa inimesi valmistub surmaks rohkelt vara kogudes. Neile inimestele maksab mõtteviis, et "võidab see, kel on surres kõige rohkem asju". Nüüd näitas Briti Kolumbia Ülikooli teadlaste uuring, et surma eel võib inimestel tekkida soov hoopis oma vara laiali jagada, et kingitud esmete kaudu justkui sümboolselt "edasi elada". Mida tähenduslikum on annetatud ese, seda tõenäolisemalt tekib annetajal näilise surmaületuse tunne.
Mitme aasta eest alanud uuringus palusid teadlased 512 katseisikul võtta katsele kaasa raamat, mille nad oleksid valmis ära andma. Katseisikud jagati kahte rühma: ühed pidid esmalt arutlema oma surma üle; teised pidid esmalt kirjeldama oma tavalist päeva.
Seejärel küsiti mõlema rühma liikmetelt, kas nad soovivad oma raamatu heategevuseks annetada. Osale katseisikuist pakuti võimalust esmalt raamatusse pühendus kirjutada ning raamat sel moel veel isiklikumaks muuta. Otsustamise ajaks jäid kõik katseisikud ruumi üksi, et nad ei tunneks end annetust tehes kuidagi survestatuna.
Selgus, et enda surma üle arutlenud inimesed annetasid raamatu 30 protsenti tõenäolisemalt, kui need, kes olid rääkinud oma päevast. Eriti varmad olid raamatut annetama need, kes olid esmalt rääkinud surmast ning seejärel raamatusse ka pühenduse kirjutanud. Seega, mida isiklikum on ese, seda meelsamini see annetatakse.
Siiski on isikliku eseme annetamises ka erandeid. Katkise, lammutatud või ümbertehtud eseme läbi omanik "edasi elada" ei soovi. Näiteks pole juppideks võetud lemmikauto pooltki nii tähenduslik, kui auto tervikuna. Lammutades erilise eseme, lammutab inimene ka selle erilisuse. Katsest selgus veel, et inimesed, kes juba on mingil moel endast märgi maha jätnud, ei tõtta seda veelkord tegema.
Uurijate sõnul võib uuringust kasu olla heategevus-organisatsioonidel, kes otsivad uusi annetajaid. Organisatsioonid võiks muuta annetuse annetaja jaoks isiklikumaks ja ajas püsivamaks. Näiteks võiks igast annetajast maha jääda mälestustahvel, seinamaal või lihtsalt avalikult nähtav annetajate nimekiri – mis iganes tekitaks annetajas tunde, et teda edaspidi mäletatakse. Samuti aitab uuring paremini turundada esemeid, millel on tõenäosust saada kellegi perekonnareliikviaks.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Consumer Research.
Toimetaja: Airika Harrik