Tundub uskumatu, et Merkuuril, sel Päikesele lähimal planeedil, kus päevasel ajal võib olla lausa 400 °C sooja, leidub jääd. Veel uskumatum tundub, et polaaralade kraatrite igavesti varjulises ja jäises sisemuses on tervelt 200 °C külma.

Kuid just seda võib välja lugeda NASA kosmosesondi Messenger 2011. aastal kogutud andmetest, mis tõendasid juba varem maapealsete teleskoopidega tehtud vaatlustel tekkinud kahtlusi.

Jonesi ja ta kolleegide väitel pärineb osa Merkuuri polaarkraatrite jääst planeedi pinnakivimitest, millest kõrge temperatuuri toimel eraldub hüdroksüülrühmi, hapniku ja vesikiku aatomi ühendusi.

Nende rühmade omavahelisil kokkupõrkeil tekib veemolekule. Osa veest aurab kõrgustesse, osa aga laskub ka kraatreisse ja ladestub sinna jääna.

Teadlased jõudsid sellisele järeldusele arvutimudeli põhjal, mis püüdis jäljendada Merkuuril valitsevaid keerukaid tingimusi.

Mudel näitas, et hüdroksüülrühmi tekitavad planeedi pinda pommitavad prootonid, mis saabuvad Päikeselt päikesetuule koosseisus ja tungivad vaevata läbi Merkuuri õhukese atmosfääri.

Ülikõrge temperatuuri käes pääsevad hüdroksüülrühmad siis kergesti kivimitest välja ja asuvad omavahel energiliselt põrkuma.

Üldlevinud arusaama järgi on suurem osa Merkuuri jääst pärit komeetidelt ja asteroididelt nagu Maa vesigi.

Kuid Jones ja kaasautorid pakuvad ajakirjas The Astrophysical Journal Letters, et kuumadest pinnakivimitest välja pommitatud hüdroksüülrühmadest võib pärineda ehk umbes kümnendik Merkuuri külmades kraatrites peituvast jääst.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.