Selle teooria järgi pidi kokkupõrkel paiskuma Maa orbiidile suures koguses Maast ja Theiast pärit materjali, mis kogunes ajapikku keraks kokku ja sai Kuuks.

Kui see nii oli, siis peaks Kuu kivimid olema Maa ja Theia kivimite segu. Kuid senised uuringud osutavad, et Kuult toodud kivimid on hapniku isotoopide suhtarvude poolest liiga palju Maa kivide moodi ja mingist Theiast ei näi paistvat jälgegi.

Nüüd aga on Ameerika Ühendriikide New Mexico Ülikooli teadlased eesotsas Erick Canoga analüüsinud kuukive veelgi täpsemalt ja põhjalikumalt, kui senistes uuringutes suudetud. Nad võtsid hoolikalt arvesse ka seda, mis tüüpi kivimitega oli tegu ja kust täpselt need pärit olid.

Tulemustest ilmnes, et hapniku isotoopide suhtarve oli kivimites tegelikult väga mitmesuguseid. Kui Maa kivimites jääb hapnikuisotoopide suhtarvude varieeruvus üsna kitsastesse piiridesse, siis Kuu kivimites kõiguvad need suhtarvud selle uuringu järgi ligi kolm korda laiemas vahemikus.

Uuringu autorite väitel ei ole seda tõika varem tuvastatud, sest Kuult toodud kive on uuringuteks saada piiratud koguses ja võimalusi teha ulatuslikumaid analüüse on teadlastel harva.

Cano ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et kõige rohkem varieeruvad hapniku suhtarvud sügavamalt Kuu pinna alt pärit kivimites. Just neis kivides võimegi siis küllap Theia jälgi ikkagi näha.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.