200 aasta setted annavad ülevaate järvede seisundi muutustest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Verevi järv.
Verevi järv. Autor/allikas: Kayvo Kroon/foto.elva.ee

Järvede setteläbilõigete uurimine andis vastuse järvede taastumise võime kohta. Järved suudavad küll ka iseseisvalt taastuda, kuid tugeva häiringuga järved vajavad taastumiseks inimese abi, selgub Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

Viimastel sajanditel on inimmõjust tulenev surve keskkonnale järjest kasvanud ja see on järsult halvendanud paljude järvede ökoloogilist seisundit. Järvede eutrofeerumisel koguneb järve liigselt toitaineid, mis paneb vohama vetikad, tekitab näiteks toksiliste sinivetikate õitsenguid.

Järvede arengulugu on salvestunud järvesetetes, mille uurimiseks kasutatakse tänapäeval erinevaid meetodeid. See võimaldab saada olulist informatsiooni nii kliimamuutuste kui ka inimmõju ulatuse kohta. 

Selleks, et hankida järve ökosüsteemi muutuste kohta võimalikult tõepärast informatsiooni, on tarvis kombineerida erinevaid järvesetetes sisalduvaid infokandjaid. Annika Mikomägi uuris oma doktoritöös Lohja järve, Kurtna Nõmmejärve, Verevi järve ja Pappjärve settepigmentide ja stabiilsete isotoopide sisalduse muutust viimase 200 aasta jooksul.

Mikomägi selgitas, et näiteks Verevi järve setteläbilõige peegeldas lisaks inimmõju tagajärjel toimunud kiirele eutrofeerumisele ka muutusi järve veetasemes. 

"Töös kasutatud indikaatorid peegeldavad eutrofikatsiooni järves. Lisaks on uurimistöös kasutatud pigmentide säilivusindeksit, mis annab väärtuslikku lisainformatsiooni järve ökosüsteemist toimunud protsesside kohta," lisas Mikomägi.

Mikomägi tööst selgus ka, et mõnes uuritud järves (näiteks Verevi ja Pappjärv) kasvas inimtegevuse tagajärjel 19. sajandil lühiajaliselt toitainete sisaldus, millest järved paari aastakümne jooksul taastusid. 

"Tugevama häiringuga järved aga ise toime ei tule ning tööst selgub, et mitme uuritud järve ökosüsteem on kahjustatud jäädavalt. Siiski näitavad uuringud, et reostuse lõppedes järvede seisund võib stabiliseerub. Nii on toimunud näiteks Verevi järvega," kinnitas Mikomägi.

Samas ei pruugi doktoritöö autori sõnul järvede seisund stabiilseks jääda ning on väga suur oht, et järves toimub enesereostus. 

Seega vajavad veekogud hea seisundi saavutamiseks inimeste sekkumist.

Annika Mikomägi doktoritöös kasutatud indikaatorite kombinatsioon on uudne ning võimaldab lahendada mitmed probleeme, mis on seotud järvede tervendamiseks parima meetodi valikuga. "Järvede eutrofikatsiooni kulgu on settepigmentide abil väga hästi võimalik kirjeldada ning see aitab meil järvede seisundi parandamiseks teha tarku otsuseid," kinnitas Mikomägi.

Annika Mikomägi doktoritööd "Settepigmentide ja stabiilsete isotoopide kasutusvõimalused järvede antropogeense eutrofeerumise rekonstrueerimisel" juhendasid Tallinna Ülikooli külalisprofessor ja vanemteadur Tiiu Koff, Eesti Maaülikooli vanemteadur Ilmar Tõnno ning Tõnu Martma. Oponendid on Liverpooli Ülikooli professor Jim Marshall ning Eesti Maaülikooli professor Tiina Nõges.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: