Kõikvõimas internet on hakanud otsast mädanema

Hiljutine MySpace'i otsus kustutada miljonite muusikute kümned laulud ilmestab, et digiandmed pole surematud ja interneti kasvamiseks peab see paratamatult otsast mädanema, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Oleme harjunud uue mälustandardiga. Vähemalt mõtetes, kust see ei taha kustuda. Selleks on uskumus, nagu säiliks internetti jäädvustunud andmed seal igavesti. Teisisõnu, digitaalses formaadis andmed on surematud või midagi muud sama ähmast ja ühtlasi muretult absoluutset. Tegelikkus on tublisti teistsugune.
Mõelda võiks järgnevalt. Kõvakettale talletatava gigabaidi hind on dollarites mõõdetuna viis senti. Keset tehnoloogia triumfi inimliku mõõduga kontakti hoidmiseks on saanud igaüks DNA näol emalt 750 megabaiti ja teist sama palju isalt. Seega maksaks inimese tegemiseks vajaliku info 1,5 GB hoidmine kõvakettal umbes 7,5 senti. Korrutades seda umbes saja triljoni rakuga, oleks vaja talletada ligikaudu 150 zettabaiti. Vähesed teavad, kui suure arvuga on tegemist. Ülejäänutele olgu veel üks inimlik meelespidamise haak. Zetabaiti tuntakse ka sekstiljonina.
See kõik mahub umbes viiskümmend kilogrammi kaaluva täiskasvanu sisse. Interneti infomahtu hinnatakse kümme korda väiksemaks, kuid selle toimimiseks vajalikku raudvara võib mõõta gigatonnides. Sellest hoolimata on info talletamisel elava rakuga palju ühist. Keha tegeleb pidevalt rakkude uuendamisega ja peab info ümber kirjutama. Põhjus on termodünaamika teine seadus, mille kohaselt kipub korrapärasus iseenesest kaduma. Eriti juhul, kui on vaja teha tööd ehk rakke kasutada.
Kuna ilma rakkude tööta poleks elu, peabki toimuma kehas kuni viimase hingetõmbeni katkematu uuenemise protsess. Hingetõmbed saavad otsa, kuna info ümberkirjutamisel sünnib paratamatult vigu, mis päädivad lõpuks mõne elutähtsa organi talitluse seiskumisena. Elujõuliste rakkude korrastatuses juhtub viperusi muudeski struktuurides peale DNA-ga seotud protsesside. Seetõttu on raske öelda, millal keegi paratamatusega kohtub. Pääsemisele ei tasu loota. Ent rakkude allegooriliste kõvaketaste infopinna ja mehhaaniliste osade heaolu väärib vähemalt hoolivat mõtet.
Aja räsiv defekt ei tee kõvaketastele erandeid, nagu ei säästeta iseeneslikust lagunemisest ühtegi seadet ega infokandjat. See tähendab, et korrastatus muutub korrapäratuks kõikjal. Isegi paberi peale kirjutatud sõnum muutub umbes 500 aastaga loetamatuks tolmuks. Kivisse raiutud sõnum võib pidada vastu kauem. Sellises vormis oleks info tihedus aga madal ja piirduks nappide sõnumitega. Mäluseadme magnetilisele pinnale talletatud info korrastatus hajub oluliselt kiiremini. Kui seda pidevalt ümber ei kirjutata, hakkavad ilmuma vead juba mõne aastaga.
See toobki alguse kustumatu mälu teema juurde tagasi. Veebiajakiri The Conversation väljendas probleemi dramaatilisemalt ja käsitles teemat pealkirja all "Sinu internet mädaneb". Sissejuhatuseks meenutatakse hiljutist skandaali, milles sooritas sotsiaalmeedia algusaegade maailmaliider Myspace digitaalse enesetapu ja kustutas kasutajate 13 aasta jooksul üleslaetud 50 miljonit peamiselt muusika faili kokku 14 miljonilt muusikult. Neist paljude jaoks oligi see ainuke keskkond, mille kaudu tutvustasid nad avalikkusele oma kordumatut loomingut. Myspace'i pidaja põhjendus oli andmete elushoidmise kallidus.
Protsessi väljakutse suurusest saab aimu inimese näitel, kelles toimub pidev rakkude uuendamise ja omavaheliste seoste taastamise protsess. Midagi sarnast leiab aset ka internetis, täpsemalt seda moodustavate ettevõtete mäluseadmete ümber. Kõvaketta või seda asendava SSD-seadme mälu tehnilise osa hind moodustab tegelikest kuludest kõige väiksema osa. Info hoidmiseks tehtav töö nõuab kümne aasta jooksul ühe gigabaidi kohta umbes 2,5 dollarit. See teeb terabaidi hoidmise hinnaks kümne aasta jooksul 2500 dollarit ehk Myspace'i varade säilitamise hinnaks oli 625 000 dollarit.
Ühes sekundis lisandub internetti 70 terabaiti uusi andmeid. Praeguseks hinnatakse interneti info mahuks umbes 15 zetabaiti. Järelikult kasvavad nii info säilitamise kulud kui ka pingutused. Aja jooksul tõstatub päevakorda valik, mida on oluline säilitada ja mis mitte. Interneti arhiivile ei tasu loota. Sinna on talletatud o.ooo3% internetis leiduvast infost. Järelikult peame vist lootma ikkagi inimese mälule. See tähendab, et ei olegi enam meeles, millest sai see jutt alguse.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"