"Me ei pea jätma tulevastele põlvedele iga kassivideot, kuid võime leida tehnikaga molekule, mis suudavad talletada meie andmeid senikaua, kuni oleme inimliigina tundmatuseni muutunud. See ei ole muidugi peamine põhjus, miks peaks me selle vastu huvi tundma," sõnas Brian Cafferty, uurimuse esimene autor ERR Novaatorile.

Järeldoktor viitas, et praegu varundatakse tähtsamaid digiandmeid magnetlintidele. Kindluse mõttes tuleb neil olevaid andmeid kirjutada ümber uuematele lintidele kord kümnendis. Pikas plaanis kulub selleks rohkelt energiat ja haruldasi materjale nagu germaaniumi. Samal ajal on näitlikustanud näiteks tehnohiiu Amazon serverikatkestused, et võluvits pole ka andmete pilve laadimine, kus tehakse neist igaks juhuks mitmeid koopiaid.

Cafferty ja tema Harvardi Ülikooli kolleegide lahendus põhineb mikrokaevudel – tibatillukestel metallplaati puuritud aukudel. Andmete talletamiseks täidetakse need erinevat sorti ja eri massiga molekulidega, mis on seatud vastavusse arvuti loetava kahendkoodiga. Andmete lugemiseks tuleb need augukestest uuesti välja tõugata ja lasta need läbi mass-spektromeetri.

Raskemad molekulid ei jõua detektorini. Millegi puudumine tähendab 0, detektorini jõudnud molekulid 1. Need omakorda tõlgitakse inimestele arusaadavateks infokildudeks – näiteks tähistab 0100010 tähte "B".

Iga mikrokaev mahutab ühe baidi. Autor/allikas: Harvardi Ülikool

Andmete molekulaarselt talletamist on proovitud varemgi. Tavaliselt on kasutatud selleks DNA või RNA-d. Samu molekule, mis on hoidnud elu aluskoodi alal miljardeid aastaid. Sellesse kodeerituna mahuksid kogu maailma andmed ühe auto pagasiruumi. "Soodsatel tingimustel säiliks need tuhandeid aastaid. Paraku on sel omad puudused. DNA-d sünteesil võtab üksikute nukleotiidide vaheliste sidemete moodustumine umbes viis minutit," sõnas Cafferty. Kui viimast puudust saab ületada korraga kümnete ja sadade bittide valmistamisega, siis omaette väljakutse on selle hind.

Isegi kui ühe aluspaari ehk 1 või 0 valmistamine nõuab vähem kui sendi, neelaks ühe terabaidi andmete varundamine miljardeid eurosid või dollareid. "Vaid ühte tüüpi molekulidele toetudes seame endale tarbetult piirid. Teiste molekulide valmistamine võib olla oluliselt odavam ning nõnda kodeeritud bittide lugemiseks mitmeid eri võimalusi," laiendas järeldoktor. Viimaks on ka DNA molekulide stabiilsusel omad piirid. Näiteks katkevad kontides talletunud DNA-s väliste mõjutusteta 521 aastaga pooled selle moodustavate molekulide vahelistest sidemetest.

Cafferty tunnistas, et sarnaselt teistele eksootilisemat sorti andmetalletusmeetoditele on ka nende tehnika alles arendusjärgus. Nüüd kirjeldatud katsete käigus talletasid nad kokku 400 kilobaidi jooksul andmeid, muu hulgas paar pilti ja kuulsa füüsiku Richard Feynmani loengud. Ühes sekundis suutsid nad vastavalt kirjutada ja lugeda kaheksa ja 20 biti jagu infot. Ühele ruutsentimeetrile mahutati keskmiselt 64 baiti.

"Seda ei ole kuigi palju, kuid alati võib osutada, et ka esimene transistor oli lambisuurune. Oleme toonasest ajast juba praegu paremas seisus. Teame tindiprinterite näitel, et ruutsentimeetrile mahub megabaitide jagu infot. Jõuame oma tehnikaga selle verstapostini järgmiseks aastaks," ennustas järeldoktor. Cafferty lisas, et meetodist võib tõusta kasu juba enne suurte andmehulkade talletamist. Samal viisil saaks märgistada võltsimiskindluse tõstmiseks olulisi kaupu või talletada keha sisse meditsiiniinfot.

"Me ei pea muretsema, et ei suuda enam seda infot viie või 20 aasta pärast lugeda ainult seetõttu, et mingi ettevõte ei toeta enam teatud tüüpi tarkvara või on muutnud mõne otsiku kuju," lisas keemik. Pimeda digiaja pärast tulevikus muretsema ei pea.

Uurimus ilmus ajakirjas ACS Central Science.