Liigsekundist võib saada 2035. aastaks ajalugu

Viimase 50 aasta jooksul on lisatud maailmaajale aeg-ajalt liigsekundeid, et see klapiks Maa tegeliku tiirupikkusega. Nüüd võttis maailma metroloogia kõrgeim esinduskogu vastu otsuse, et aastast 2035 liigsekundeid rohkem ei lisata. Kas ja kuidas rahvusvahelist aatomiaega edaspidi Maa liikumisega kooskõlla viiakse, pole samas veel selge.
Otsuse liigsekundist loobuda langetasid maailma valitsuste esindajad 18. novembril Pariisi lähistel toimunud Kaalumiste ja mõõtmiste üldkonverentsil. See tähendab, et hiljemalt alates 2035. aastast lubatakse astronoomilise aja UT1 ja aatomkelladega mõõdetava universaalse maailmaaja vahel enam kui sekundilist lahknevust, vahendab Nature News.
Praegune maailmaaeg kehtib alates 1972. aastast. Iga kord, kui maailmaaja ja astronoomilise aja erinevus ületas 0,9 sekundit, lisati maailmaajale üks liigsekund. Liigsekundite lisandumine on ennustatav, sest need sõltuvad Maa orbiidist ümber Päikese.
Halifaxi Metroloogiauuringute keskuse peadirektori Georgette Macdonaldi sõnul segavad liigsekundid ülitäpsel ajanäidul põhinevate süsteemide tööd ja võivad digiajastul üksjagu segadust külvata. Teiste seas on kutsunud maailma üles liigsekunditest loobuma tehnoloogiahiiud, nagu Meta ja Google.
Nüüd pakkusid Kaalumiste ja mõõtmiste üldkonverentsil osalenud teadlased välja, et vähemalt saja aasta jooksul ei tohiks lisada maailmajale enam ühtegi liigsekundit. Nii erineksid astronoomiline aeg ja maailmaaeg teineteisest lõpuks juba umbes ühe minuti jagu.
Midagi kindlat siiski veel otsustatud pole ja üldkonverents plaanib aru pidada ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Nii peaks 2026. aastaks ära otsustatama, millise piirini kahel ajanäidul lahkneda lastakse või kas nende lahknemisele üldse pannakse mingi piir.
Aeg muutusteks
Üldkonverentsil pakkusid Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa esindajad teiste seas välja, et liigsekundist võiks loobuda enne 2035. aastat. Ettepaneku vastu hääletas Venemaa, mis soovis loobumist lükata 2040. aastasse või veelgi kaugemasse tulevikku, et nad jõuaks tegeleda oma satellidipõhise navigatsioonisüsteemi GLONASS tehniliste probleemidega.
Venelaste süsteem võtab nimelt liigsekundeid arvesse. Samas toimiksid nii ameeriklaste GPS kui ka teised sarnased süsteemid juba praegu tõrgeteta. Otsus võib Venemaa jaoks tähendada vajadust uute satelliitide ja maapealsete tugijaamade järele.
Muutuse jõustudes peavad oma teleskoope kohendama ka astronoomilisest ajast sõltuvad astronoomid, osutab USA riikliku standardite ja tehnoloogia instituudi aja ja sageduse osakonna juhataja Elizabeth Donley. Praegune süsteem pole tema hinnangul siiski jätkusuutlik ja olukord läheks ajapikku üha hullemaks.
Tänasel päeval püüab iga organisatsioon liigsekundiga toime tulla omal moel. Näiteks hajutab Google liigsekundi kesköö paiku maailmaaja 24 tunni sisse. See tähendab, et erinevad ajaallikad võivad üksteisest erineda suisa poole sekundi võrra, mis on Donley sõnul tohutu vahe.
Pikas plaanis jääb Maa tiirutamine Kuu tõmbejõu tõttu aeglasemaks. Samas hakkas Maa alates 2020. aastast hoopis veidi kiiremini liikuma. See tõstis küsimuse liigsekundist hoopis põletavamalt päevakorda, sest esimest korda ajaloos tuleb liigsekund võib-olla maailmajast hoopis lahutada, mitte sellele juurde liita.
Välistada ei saa sedagi, et Rahvusvaheline telekommunikatsiooniliit (ITU) võib 2035. aastaks seatud sihile kriipsu peale tõmmata. Ehkki 2015. aastal loovutas ITU liigsekundi üle otsustamise õiguse üldkonverentsile, on maailmaaja levitamine endiselt nende kontrolli all.
Õhkõrn erinevus
Ehkki inimeste ajanäitajad on olnud Maa liikumisega kooskõlas juba aastatuhandeid, ei mõjuta liigsekundi kadu enamikku inimestest pea kuidagi. Võrreldes kevadise ja sügisese kellakeeramisega, kus ajataju nihkub ühe tunni võrra, on muutus eriti tilluke.
Võib-olla leiavad tuleviku metroloogid astronoomilise aja ja maailmaaja kokku viimiseks mõne liigsekundist parema lahenduse. Selleks ajaks, kui ajavahe meie jaoks tajutavaks muutub, on meie võimekus sellega toime tulla praegusest parem, leiab Georgette Macdonald.
Võib ka olla, et kauges tulevikus ei võetagi midagi ette. Kui ajavahe muutub piisavalt pikaks, võivad riigid oma ajavööndit ühe tunni võrra edasi nihutada. Välistatud pole seegi, et inimkond loobub Päikese järgi aja arvestamisest täielikult. See tähendaks, et maailmas kehtiks üksainus ajavöönd, kus erinevates riikides oleks päevavalgust näha lihtsalt erineval kellaajal.
Toimetaja: Airika Harrik