Briti ja Lõuna-Aafrika teadlased väidavad oma uurimistöö põhjal, et surikaadid aitavad oma karja liikmeid ühtemoodi, sõltumata sellest, kui lähedalt nad üksteisega suguluses on.

Chris Duncan Cambridge'i Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid Kalahari kõrbe surikaatide kohta 25 aasta jooksul kogutud teavet.

Surikaadid hoolitsesid karjas üksteise järglaste eest, kaevasid ühiselt urge ja valvasid kordamööda ümbrust, tõustes toredasti tagakäppadele püsti.

Duncan ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas The American Naturalist, et enamasti ei võtnud abiandja seejuures sugugi arvesse, kui lähedane sugulane abisaaja talle oli.

Evolutsiooniteooria järgi peaksid loomad lähemaid sugulasi rohkem abistama kui kaugemaid, sest lõppkokkuvõttes aitab see nendega geneetiliselt sarnasematel olenditel paremini püsima jääda.

Teadlaste arvates on põhjus selles, et ühe karja surikaadid on kõik üksteisele suhteliselt lähedased sugulased. Seetõttu ei tasu natuke lähemate või natuke kaugemate sugulaste eristamine vaeva ja abistataksegi valimatult kõiki.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.